Kilekotid olid vanasti kõva valuuta

Taskus avatakse Tartus toodetud kilekottide näitus. Foto: Margus Ansu

Tänapäeval on ehk raske ette kujutada, et pildiga kilekott võiks olla eraldi kaubaartikkel, mille pärast poodi minna, kuid nõukogude ajal olid need kõva sõna – tuhandeid kujundusi, tiraažid miljonites.

Esmaspäeval jõudis Taskusse nelikümmend raamitud kilekotti, millest täna avatakse näitus Estiko kontserni 95. aastapäeva puhul. Nostalgiahuviline leiab eest Tartu vaateid, aga ka Elva jaamahoone. On BioEsti pesupulbri reklaami ja juurviljakompositsioone. Muidugi ka nääriteemat nii Flora küünlavalikuga, temaatilise kuuseoksa ja karrajupiga kui ka näärivanaga. Ei mingit jõuluvana veel!

Ja muidugi Leopold, Äpu ja Postikana.

Näitusele on valitud tõelised hitid, tutvustas Tasku keskuse turundus- ja kommunikatsioonijuht Kristel Tannik. Kogu valik, mis nüüd saab näitusele, lähtub pigem äratuntavusest. «Keskealisele või vanemale inimesele peaks see päris palju äratundmisrõõmu andma,» arvas ta.

Aines uurimistööks

Siiski ei ole koostajatel olnud jaksu määrata näitusele jõudnud kilekottide valmistamise aastat, kõigi puhul pole teada ka kujundajat.

Kilekotte kujundas mitu Eesti kunstnikku, kelle käekiri oli inimestele teada-tuntud, näiteks lasteraamatute illustratsioonide kaudu: Raivo Järvi, Iivi Raudsepp, Ülle Meister, Elle Tikerpäe, Edgar Valter. Peale nende muidugi tehase oma disainerid.

Estiko-Plastari juhataja Triin Anette Kaasik ütles, et tema teada ei ole keegi siiani kokku arvanud, kui palju erineva kujundusega kilekotte on toodetud, arvatavasti ulatub see arv tuhandetesse. Ükski tudeng ei ole nende kujunduste saamislugu seni veel uurimisteemaks võtnud, kuigi ainest tema meelest oleks.

Tannik märkis, et tehase kogu ei ole täielik, kuid mõnest kilekotist on säilinud kolm või neli versiooni, erinevad trükid, mille puhul on vahe nüanssides.

Näituse väljapanek on vaid väike osa Tartu plastmasstoodete katsetehase kunagisest kilekotitoodangust. See tehas oli praeguse Estiko-Plastari eelkäija.

Eestis hakkas reklaamkilekotte tootma toonase nimetusega Tartu kammivabrik juba 1960. aastate lõpus, aga plahvatuslikult suurenes kottide tootmine Moskva olümpiamängude eel, kui olümpiakomitee lubas tublimaid ettevõtteid heade suveniiriideede eest premeerida.

1972. aastal Tartu plastmasstoodete katsetehaseks ümber nimetatud tehas sai loa investeeringuteks, et soetada Soomest uusi tootmisliine, ning karupoeg Miša ja hüljes Vigri pildiga suveniirkotid juhatasid sisse täiesti uue kilekottide ajastu, tutvustas Tannik.

Kilekott oli asutuste, ettevõtete ja organisatsioonide visiitkaart, see teavitas kohalikest ja riiklikest sündmustest ning tähtpäevadest. Ideoloogiast läbi imbunud nõukogude ühiskonnas oli ka kilekott ideoloogiliste sõnumite edastamise vahend.

Muutunud staatus

«Minu vanemad kolleegid räägivad, et kilekott oli tõsine valuuta, mida meie vabriku töötajatel oli lihtsam kätte saada,» sõnas Kaasik.

Kilekoti staatus on selle ajaga võrreldes palju muutunud. Kaasik sõnas, et kilekott ei ole enam kaup, mida iseseisvalt müüa. Mitte nii, nagu vanasti – 60 kopikat tükk.

Põhimõtteliselt võiks Kõige Suurem Sõber ka nüüd kilekotile jõuda, kuid selleks peaks olema mõni ettevõte, kes sellise koti telliks. Praegu tellivad firmad kotte pigem enda toote pakendiks. Montoni ja Mosaici, aga ka kaubamaja kilekotid on Estikos tehtud.

Kilekottide tootmine on aga suur äri. Triin Anette Kaasik jäi vastuse võlgu, kui palju kilekotte Estiko tehasest aastas tuleb, kuid nende kaal on 8000 tonni. Kõik ei ole muidugi poest kauba koju kandmiseks. Estiko pakenditesse jõuab näiteks ka kohuke, Tere piim, Kalevi kommid, Santa Maria maitseained.

Näitus Tasku teisel korrusel aatriumis jääb avatuks novembrikuu lõpuni.