Käsitöökojas podisesid seened ja keerles kedervars

Ene Pae (vasakul) ja Kaire Kollom-Vahtra õppisid Liina Lehise (taga) käe all, kuidas spetsiaalse masinaga villa kraasida. Foto: Kristjan Teedema

Laupäeval oli juba kolmas kord, kui käsitööhuvilised üle Eesti tulid oma kodukohas kokku, et koos midagi uut õppida. Käsitöökodasid oli 70, neist neli Tartumaal.

Tartus tuldi kokku kõrgema kunstikooli tekstiiliosakonda. Maire Henno Tartu maanaiste liidust rääkis, et algatus ja idee tuli liidult, koolis aga haarati sellest kiirelt kinni ja pakuti välja, mida sel käsitöökodade päeval võiks teha.

Eelmistel aastatel on käidud Eesti Rahva Muuseumis. Henno ütles, et tänavu taheti piiluda sellisesse kohta, kuhu muidu eriti ei satu, ning muu hulgas näha neid imemasinaid, mis on välja mõeldud käsitöö tegemise kiirendamiseks ja kergendamiseks.

Värvikad seened

Õppejõudude juhendamisel said osalejad proovida kedervarrega ketramist, gobelääni kudumist, taaskasutusmaterjalidest ehete valmistamist, arvutitelgedel kudumist ja seentega lõngavärvimist. Tudengid leidsid samal ajal tegevust kaasa tulnud lastele.

Võiks ju arvata, et nii tavaline asi kui seen prooviti juba aastatuhandeid tagasi värvipajas ära. Kui meie esivanemad siin kandis seda aga kasutasidki, tänapäeva see komme ei jõudnud.

Õpituba juhtinud õppejõud Liina Kool rääkis, et sellest on ka kahju, sest seentega saab selliseid punaseid toone, millest taimedega värvides võib vaid unistada.

Tõsi, värvimadara juurtest saab punast välja pigistada, kuid neid peeneid niite läheb vaja tohutult palju ja nende väljakaevamine on suur töö. Söömiseks sobimatut, kuid ilusat punast andvat verkjat vöödikut leiab aga kerge vaevaga.

Päris haruldast värvi annab raskesti leitav puuseen kakaopruunik, sellest tuleb ere ja selge lilla, mida muidu saab vaid vabrikuvärvidega.

Vähesel määral on seeni värvimiseks kasutatud siin-seal juba väga ammu, kuid selle meetodi taasavastas ja tegi populaarseks üks Ameerika käsitööõpetaja umbes 40 aastat tagasi. Sellest saadik on rohkem katsetatud ja nüüdseks on teada sadu, kui mitte tuhandeid värviseeni.

Huvilisi on üha juurde tulnud ning seentega värvijad teevad isegi ülemaailmseid kohtumisi, et kogemusi ja seeni vahetada. Järgmine aasta on meie käsitöölistele tähtis, sest siis tuleb see sümpoosion siinsamas Eestis.

20 aastat tekstiiliõpet

Tekstiiliosakonna juhataja Aet Ollisaar rääkis, et on hea, kui disainerid, kunstnikud ja käsitöölised vahel kokku saavad. Kõik on milleski tugevad ning nende tugevuste jagamine, teiste leitud lahenduste nägemine arendab.

Peale koostöösoovi oli ürituse korraldamise taga ka juubeliaasta. Nimelt on tekstiiliosakondki koolis üks neist, mis tänavu oma 20. sünnipäeva tähistab: 1993 võeti sellele erialale esimesed õpilased vastu, seda toona küll kunstikoolis. Kõrgemasse kunstikooli jõudis eriala aastal 2000.

Peale Tartu korraldati Tartumaal mujalgi käsitöökodasid: Alatskivil jagati hoidistamise nippe ja õpetati kudumistehnikaid, Kambjas valmistati kaisukarusid ja Puhjas õpiti villatöid.

Valik värviseeni

• verkjas vöödik: punased ja oranžid toonid

• verev vöödik: punased toonid

• lehmatatik ja liivtatik: kollased toonid

• sametvahelik: rohekad ja halli toonid

• sinikübarnarmik: sinakasrohelised toonid

• pruun kübarnarmik: pruunid toonid

• must narmik: sinakasrohelised toonid

• kakaopruunik: lilla

• pihkane liimik: pruunid toonid

• põdramokk: sinakad toonid

• männiliimik: beežid toonid