Põder puksis end vägisi suurele pildile

Esialgu hoidis loodusfotograaf Urmas Kärdi järel käima hakanud noor põder piltnikuga mõistlikku vahemaad. «Hästi! Kui püsid seal kaugemal vaguralt, eks sa siis pildista,» tahaks Eesti metsade suurima looma esindaja sel pildil öelda. Foto: Urmas Kärdi

Urmas Kärdi sattus noore põdra peale, kes hakkas tal järel käima

On nii, et inimene ajab metsas põtra taga. Kuid on ka erandeid: pea viis aastat loodusfotograafiaga tegelenud Urmas Kärdi sattus paar nädalat tagasi olukorda, kus põder ajas hoopis teda taga.

Tõtt-öelda polnud kirglik põdrapildistaja Urmas Kärdi tol kenal päeval üldse oma lemmikute lainel.

Aga vaevalt oli mees jõudnud Läänemaal Ridala vallas Ungru lossi lähedal vägevatel tammedel kasvavatest seentest mõned klõpsud teha, kui võpsikust kostis raginat.

Varsti silmas fotograaf läbi okste paarikümne meetri kaugusel noort põdralehma. «Siit siiski pilti ei saa,» otsustas Urmas Kärdi lahkuda. Sügismotiivide ja seeneisu oli kadunud, fotograaf hakkas asju autosse pakkima.

Siis tuli põder aga metsast välja ja kõndis üle tee. Mis muud kui järele – ja metsas põder fotograafi passiski! «Ega inimene loomale naljalt väga lähedale pääse,» märkis Urmas Kärdi. «Nagu nad aru saavad, et oled inimene, nii nad plehku panevad.»

Piiride kompamine

Põder inimesele metsas tavaliselt vastu ei tulegi, kinnitas Tartu ülikooli zooloogialektor Harri Valdmann. «Ta kuuleb ja haistab meist hulga paremini ning sellepärast avastab inimese enamasti ikka varem kui inimene tema. Erandiks on vaid mullikad ja jooksuajal pullid.»

Urmas Kärdi on varem põdrad pildile saanud tundide kaupa tõenäolisel põdrarajal kannatlikult oodates või siis täiesti ootamatult.

Vahel on tal vastutuulega õnnestunud põdrale ka üsna lähedale saada ja loomas uudishimu äratada.

«Loomadega suhtlemisel on kõige parem märkide keel ja mida rohkem maadligi oled, seda vähem inimesena paistad,» rääkis fotograaf. Nii ongi ta loomade ligimeelitamiseks laskunud põlvili, kasutanud pruuniks maskeeritud teleobjektiivi «nosuna» ja pruunidest kinnastest «kõrvu» oma pea kohal  liigutanud.

Seekord läks aga nii, et kui fotograaf ja noor põder olid teineteist pool tunnikest turvalisest kaugusest vaadelnud, hakkas loom lähenema. Algas piiride kompamine: kui fotograaf astus mõne sammu vastu, siis loom taganes ja kui piltnik taganes, siis järgnes talle põder. Nõnda «lepiti kokku», et paras vahemaa on neli-viis meetrit ja piltnik asus võttekohta otsima. Nii nad siis otsisid – inimene ees ja põder tal kannul.

Fotosessiooniks leiti kuivanud kraav, mille ääres oli lagedam koht. Tunnike pärast esmast kohtumist oli põder nii usaldav, et teda ei seganud inimese lõhn ega mobiiltelefongi, millelt piltnikul tuli paar töökõnet vastu võtta.

Mis sel põdral küll mõttes oli – metsloom inimest ju ligi ei lase?

Põdral on oma suuruse tõttu looduslikke vaenlasi vähe, vaid karu ja hunt, ning kui tal pole inimesega halba kogemust, siis võibki noor loom nii käituda – nad ju ka uurivad maailma, selgitas Harri Valdmann. Noortel, ema juurest minema kihutatud mullikatel võib olla alles ka emale järgnemise instinkt.

Põder jooksis järele

«Inimene võib põdrale eriti just jooksuajal tõesti lähedale saada,» lisas ta. «Aga kui loom kõrvad pea ligi tõmbab, pea alla laseb, karvad turri ajab või silmavalgeid välgutab, tuleb kiiresti jalga lasta, kui veel õnnestub.»

Ohutunnet ei tohiks kunagi kaotada, sest kõik loomad-linnud alates hiirtest võivad haavatuna rünnata ning inimene ei pruugi teada, et loom on haavatud. Ettearvamatud on loomad ka jooksuajal, näiteks karu ja põder. Karu on ohtlik ka oma toidu juures ning poegadega emakaru ei maksa suve lõpuni tülitada. Ka põrsastega metsseast on tark eemale hoida.

Urmas Kärdi ja noore põdra kohtumine, millest tehtud pilte võib vaadata kodulehelt urmasphoto.com, lõppes sõbralikult. Aga pärast ligi kolmetunnist fotosessiooni oli piltnikul modellist raske vabaneda. «Kui tahtsin ära tulla, jooksis põder mulle järele,» kirjeldas Urmas Kärdi hüvastijättu. «Pidin päris kurja häält tegema ja käed laiali ajama, et teda eemale hirmutada.»

Hiljem valdasid fotograafi kahetised tunded. Ühelt poolt mõtles ta, et inimese lähenemine noorele loomale pole õige, sest inimesega harjumine võib loomale saatuslikuks saada. «Teisalt oli see kohtumine nii loomulik,» ütles Urmas Kärdi. «Inimesed võiksid põtrade ja teiste loomadega palju sõbralikumalt läbi saada, kui nad seda seni on teinud.»