Juhtkiri: Kes aitab vargaid toita?

Jalgratas. Pilt on illustratiivne.

FOTO: Ove Maidla/Postimees

Kevade saabudes ei sula lume alt välja üksnes maapinda reostav rämps, vaid oma tegevust elavdab ka inimsaast. Vargad. Nii ei möödunud aprillis päevagi, kui poleks pihta pandud kellegi jalgratast – igatahes on kokku loetud üle kolmekümne jalgrattavarguse, kusjuures ainuüksi aprilli viimastel päevadel laekus kaheksateist sellist teadet.


Kaherattalisi sõiduriistu aetakse ära tänavailt, trepikodadest, garaažidest ja kuuridest, sageli need kadunuks jäävadki. Mis nendega tehakse? Mõtteainet tekitavad kaks arvu: mullu aprillis varastati viis, tänavu 33 jalgratast.



On tõsi, et jalgratas muutub üha populaarsemaks, põhjuseks seegi, et rattureile luuakse paremaid tingimusi nii linnas liikumiseks kui ka sõiduriista parkimiseks. Siiski võib arvata, et kodulinnas ringisõitmiseks ei ole kõiki neid rattaid varastatud. Peaks ju varaski mõistma, et see on ohtlik, sest omanik võib oma sõiduriista ära tunda.



Sama lugu on siinse müügiga, aga rahaks suurem osa rattaist ilmselt tehakse, iseasi, kus ja mil viisil. Vargal on vaja raha, mitte mitut jalgratast.



Nii suur hulk lühikese ajaga varastatud rattaid tekitab kahtluse, kas see pole mitte organiseeritud tegevus. Kui nii peaks tõesti olema, oleks jõugu tabamine politseile tõeline proovikivi ja ühiskond tunneks end vähemalt mõnda aega turvalisemalt.



On teada, et halb saab sündida kellegi-millegi mõjul, olgu see siis ahnus, omakasu, vastutustundetus, ükskõiksus, tähelepanematus, kergeusklikkus vms. Selle tõenduseks on teinegi Tartus viimasel ajal aset leidnud vargustelaine. Paaril viimasel nädalal on Tartu Veevärgilt ja kaugküttefirmadelt varastatud üle kuuekümne malmist kaevukaane ja neist mõned leitud Tolmet Eesti metallikokkuostust. Aasta algusest siiani on varaste saagiks langenud üle saja kaevukaane, aga võimalik, et kõiki haljasaladel mustavaid auke pole veel avastatudki.



Kaevukaante riisujad ei põhjusta üksnes rahalist kahju, vaid seavad ohtu süütud inimesed, kes võivad kukkuda sügavasse auku – hea veel, kui sealt eluga pääseb. Et hoiduda edasisest rahakahjust, on firmad asunud auke katma betooni või puutahvlitega, ent kuniks leidub veel metallkaasi, võib tekkida juurde ka uusi auke. Õnnetuste ennetamiseks peaksid kõik kinnistuvaldajad, kaasa arvatud korteriühistud, oma aladel teravalt pilku peal hoidma, sest vastutab see, kelle territooriumil need kaevud asuvad.



Pole päris selge, mis saab varastatud jalgratastest, kuid malmikolakad rändavad kokkuostu, kas tervena või purustatult – seda liiki varguse ohjeldamises on suur roll just metalli vastuvõtjatel. Jäätmeseadus sätestab, et maa-aluste kommunikatsioonikaevude luuke tohib vastu võtta vaid vastava valdkonna ettevõtjalt, aga kui sellest ei piisa, tuleb kokkuostule kehtestada väga täpsed reeglid. Sest kaua me neid vargaid toidame? 

Tagasi üles