Helvi Jürisson tutvustas 85. sünnipäeva eelõhtul Tartu kirjandusmajas uut luulekogu. Selle kaante vahele saamiseks kulus väga kaua aega, põhjuseks suured muutused isiklikus elus.
Poetessi elu lugu kõlab tema luules
28. oktoober 2013, 14:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tavaliselt on tema luulekogud ilmunud viie-kuueaastase vahega, kuid eelmine, «Sinine kivi», tuli lugejate ette 1998. aastal. Niisiis on tänavu trükist ilmunud «Selle ilma kõlakojas» ja eelmise vahel 15 aastat.
Vastse raamatu esitlemisel meenutas Helvi Jürisson kõigepealt Keilast Tartusse kolimist 2006. aasta lõpus.
Uus kodu Annelinnas
Kohanemine uue koduga Annelinnas võttis aega, nii et umbes aasta jooksul ei kirjutanud ta midagi. Veidi hiljem kogunes senistele luuletustele lisa ja poetess hakkas uuele kogule mõtlema, aga siis ...
«Mul oli suur virn kaustikuid mustanditega, aga siis oli väga kurb sündmus mu elus – Andrei Volkonski surm,» ütles Helvi Jürisson. «Viimased 12 aastat pärast mu teise abikaasa Olev Soansi surma kohtusime me Andreiga igal suvel Šveitsis ja talvel tema juures Aix-en-Provence´is, see on pisike ülikoolilinn Marseille´ lähedal.»
Lein katkestas luulekogu koostamise. «Ma ei tahtnud näha oma luuletusi,» ütles ta. «Ma lihtsalt lugesin ja lugesin ja lugesin raamatuid.»
Viimaks ta siiski võttis taas kaustikud ette ja hakkas valmis luuletusi ümber tegema. Viimistlemine, poeeside sõelumine ja järjekorda seadmine võttis aega peaaegu aasta. Lõpuks oli puudu vaid pealkiri. See sündis tänavu märtsis.
«Ma jäin grippi, mul oli 39,5 kraadi palavikku, aga ma olin sel ajal tohutult energiline,» rääkis Helvi Jürisson. «Ja ma mõtlesin kogu aeg oma luuletuskogule, et ma olen ikkagi juba riskigrupis ja kui ma järsku suren ära, mis sellest siis saab, ja ma hakkasin otsima pealkirja.»
Ta võttis kogumikuks seatud luuletused järjest läbi, et ehk leiab nii mingi mõtte, mis ühendaks kõiki tulevase raamatu tekste. Pealkirja andis viimane luuletus. «Ma olen ju elanud nagu selle ilma kõlakojas!» leidis poetess.
Kõlakoda
Kõlakoda tähendab Helvi Jürissoni selgitusel seda, et ta on võtnud maailma vastu, nagu ta võtab vastu muusikat – avatuna ja huvilisena. «Ma olen elanud niisugusel ajal, kus on juhtunud nii palju huvitavat, et mu suurim soov on hästi kaua edasi elada,» ütles ta.
Helvi Jürissoni elu lugu, eriti selle viimased 15 aastat, kõlab vastu tema uusimas raamatus.
Raamat
Helvi Jürisson, «Selle ilma kõlakojas. Luuletusi 1998-2012»,
kirjastanud Varrak,
2013, 110 lk.