Martti Ruus: ikaldus Tartu arhitektuuripõllul

Martti Ruus

FOTO: TPM

Öeldakse, et pärast kaklust rusikatega ei vehita. Koolipoiste tarkus kehtib ka tänapäeva kapitalistlikus ühiskonnas: kellel rohkem raha, sel ka rohkem õigust.

Arhitektuurikonkursi käigus modelleeritud vana kaubamaja tühi plats ja ümbritsevad hooned.

FOTO: TPM

Kaotaja saab koolis direktori juurde või päriselus kohtusse kaebama minna. Sinist silma see aga olematuks ei tee.

Iseasi, kui kaklus meid kõiki puudutab. Tahaksin tagasi tulla ammuse teema, Tartu vana kaubamaja arhitektuurikonkursi ja laiemalt kesklinna planeerimise juurde.

Et vääritimõistmisi ära hoida, tuleb siinkohal mainida, et allakirjutanu oli rahvahääletusel 22 võistlustöö hulgas üle kolmandiku häältest – seega kolm korda rohkem, kui sai populaarsuselt järgmine, «Arkaadia» – kogunud projekti «Promenaad 1001» meeskonnas.

Hoone või hooned?

Eesti suurim linnaehituslik katastroof, Tartu uus kaubamaja, mis isegi Solarisele ja Viru keskusele pika puuga ära teeb, seisab sealsamas üle tee.

Nüüd on selle hoone koledus isegi toodud ettekäändeks Vanemuise-esise pargi täisehitamiseks, et kaubamaja vähemalt ühest küljest näha poleks.

Linnaarhitekt Tõnis Arjus ütleb (TPM, 07.09), et «... loogiline oleks hoonestada, sest praegu mõjub see park nagu kaubamajaesine väljak. Kaubamaja oma sammastega näeb välja nagu tempel, aga see pole niivõrd oluline maja. Templi roll peaks olema hoopis Vanemuise teatril. Kui me selle ala hoonestame, siis kaubamaja muutub tavaliseks majaks teiste vahel.»

Juba enne vana kaubamaja võistluse tulemuste väljakuulutamist hoiatas kunstiajaloolane Enrico Talvistu (TPM, 02.04): «Hoone või hooned. Võistlustingimustes räägitakse alguses hoonekogumist, hiljem ainult hoonest. See andis osalejatele signaali, et oodatakse kasti, mille järgi enamik võistlejaid ka talitas.»

Samas ütleb Talvistu prohvetlikult: «Ometigi tekib küsimus avalikkuse kaasamisest nii tähtsal kohal asuva objekti funktsiooni ja kuju üle otsustamisel. Pole ruumi siin kirjutada avalikkuse hoiakute ja hinnangutega arvestamisest Põhjala (näiteks Taani) kultuuriruumis ning seda suisa riiklike programmide tasemel.»

Loomulik on see, et tellija soovib ristkülikukujulisele alale võimalikult palju tulutoovat pinda – ja nagu matemaatikast teada, annab sellisel juhul suurima mahu võimalikult kõrge risttahukas.

Arhitektuurivõistluse žürii oli valitud paljuski sellest lähtuvalt: Tõnis Arjus – linnaarhitekt, Veljo Ipits – Tartu linnavolikogu arengu- ja planeerimiskomisjoni esimees, Martin Aunin – EALi delegeeritud arhitekt, Oliver Alver – EALi delegeeritud arhitekt, Ülo Takker – OÜ Tartu Projekt juhatuse liige, insener, Tõnu Sooaru – Tartu tarbijate kooperatiivi nõukogu liige, Kaire Krevalt – Tartu tarbijate kooperatiivi juhatuse liige, Tarmo Punger – Tartu tarbijate kooperatiivi juhatuse liige.

Nagu näeme, pole otsustajate hulgas ühtegi Tartu arhitekti, kuid vähemasti esimesed kaks peaksid oma ametiülesannete tõttu tartlaste huvide kaitsel väljas olema.

Halvustamata kuidagi arhitektuurikonkursil võidu pälvinud arhitekte, on mul tunne, et sündimas on veel midagi uuest kaubamajast palju-palju hullemat.

Võitnud töö «Neli nurka» kujutab endast peaaegu täielikku risttahukat. Töö üks autoritest Ott Kadarik ütles (TPM, 30.09), et lähtus kavandit koostades suuresti missioonist. «Kui konkurss välja kuulutati, saime aru, et tahetakse ehitada Tartu kõige suurem maja.»

See tähendab aga suurimat võimalikku kaubanduspinda – ja sellest lähtuvalt ka suurimat tulu – ning seega ka esikohta. Linnaarhitekt oskas hoone positiivse küljena aga välja tuua, et hoonel on aknad.

Seega on Tartu kesklinna sündimas veel üks suur kast, mille mastaape tavakodanik ei suuda praegu veel lihtsalt ettegi kujutada.

Püüaksin siin pisut kaitsta ka oma võistlustööd, mis nagu juba mainitud, linnakodanikele enim meeldis, kuid sai žüriilt üsna hävitava hinnangu oma naiivsuse (see tähendab tellija huvide mittearvestamise) tõttu.

Olen ise Karlovas elanud ja kasvanud ning seetõttu nägin meie põhilise missioonina uusehitise sujuvat sulandumist olemasolevasse linnaruumi ning ka selle halvasti istuvate detailide leevendamist.

Visuaalselt oli tegu viie erineva fassaadiga, mis kõik suhtlevad oma ruumilõiguga: park diagonaalis vana turuhoone haljasalaga, madal maht Riia-Turu nurgal diagonaalis asuvate kõrgete kastidega. Kar-lova-poolne fassaad oli lahendatud pisut nostalgitsevalt ja vana hoonestusega harmoneeruvalt. Kuid, nagu öeldud, peale kaklust rusikatega ei vehita.

Inimliku mõõtme kadu

Põhjus, miks ma selle kirjatüki kirjutamise ette võtsin, on hoopis laiem.

Miskipärast tundub juba ammu, et Tartu linnavalitsus, iseäranis aga linnaarhitekt, on tagumikuga elaniku poole. Seejuures on kõige olulisemad märksõnad rohealade täisehitamine, kesklinna võimalikult suurte ja kandiliste ärihoonete püstitamine, Tartu inimliku mõõtme kaotamine.

Mis nii juhtuma hakkab, ei ole vaja oletada. Tavainimesele jääb mulje Los Angelesest kui suurejoonelisest pilvelõhkujate linnast, toimub ju suurema osa Hollywoodi (LA linnaosa) filmide tegevusest just seal.

Tegelikkus on aga teine: Inglite linn kujutab endast sadu ruutkilomeetreid getot, kus on mõni üksik rikkurite oaas (Beverly Hills, Santa Monica) ja keskel kompaktne pilvelõhkujate teramik. Seal täituvad tänavad inimestest kaks korda päevas pooleks tunniks, kui inimesed tööle või töölt koju ruttavad. Ülejäänud aja lõõtsutab betoonkarpide vahel vaid tuul ja pimeduses hulguvad noortejõugud.

Tallinn on läinud juba sama teed ning Tartu areneb praegusi kontseptsioone arvestades just sinnapoole. Liigub ju nüüdki õhtuhämaruses Tartu kaubamajade – Statoili – Tasku kandis kontingent, kellega rahuarmastav inimene parema meelega kokku ei puutuks.

Küsimusi on palju, aga mida teha ja millest alustada?

Esmalt looksin ma linnavalitsuse juurde otsustava hääleõigusega arhitektuurinõukogu, kuhu kuuluksid Tartu arhitektid ja kultuuriinimesed.

Ning eelkõige (see on allakirjutanu isiklik seisukoht), tuleks välja vahetada praegune linnaarhitekt. Kandidaadiks pakuksin kasvõi eelmise sama kohta pidanu, Tiit Silla, kes oma otsustes püüdis lähtuda rohkem avalikkuse kui üksikute kildkondade huvidest.

Tagasi üles