Vahur Kalmre: uut ja vana

Vahur Kalmre Foto: Postimees.ee

Kohalikud valimised tõid Tartus nii harjumuspärast vana kui ka ootusärevat uut. Oleneb, kust otsast vaadata.

Erakondade järjestuses pole midagi uut, ka eelmistel kohalikel valimistel reastusid erakonnad Tartus nelikritta järjestuses Reformierakond, Isamaa ja Res Publica Liit, Keskerakond ning sotsiaaldemokraadid. Nii nüüdki.

Kohad aga, mis erakondadele linnavolikogus anti, on mõnevõrra muutunud. Sümptomaatiliselt väheneb pidevalt Reformierakonna kohtade arv. Eelmistel valimistel 2009. aastal said nad 17 kohta, nüüd veel kaks kohta vähem ehk 15.

«Veel» on siin täiesti omal kohal sõna, sest pidev langus on Reformierakonda kummitanud alates aastast 2005, mil saadi 19 kohta (siis oli võrdluseks 2002. aasta valimiste 23 kohta). Seega ei sisalda rida 23, 19, 17, 15 just suurt optimismi, kuigi valimisvõidu on toonud kõik need arvud.

Teine silmahakkav tendents, mis nende arvude taga on, näitab, et ka vahe teise koha saanud erakonnaga on Reformierakonnal pidevalt vähenenud. 2002. aastal edestas Reformierakond teisel kohal olnud Isamaaliitu 14 häälega, 2005. aastal samuti Isamaaliitu 10 häälega, 2009. aastal IRLiks saanud erakonda nelja häälega, sama suur vahe jäi ka nüüd.

Nii nende arvude ja vahede vähenemine kui ka Tartu volikokku üle hulga aja jõudnud valimisliidud on ehk see pressing, mis sunnib Reformierakonda eelkõige üle vaatama oma olemuslikku käitumist. Reformierakond on Tartut juhtinud iseteadvalt – võiks isegi öelda, enesekeskselt –, nüüd ehk annab elu sellele erakonnale võimaluse muutuda ka teisi rohkem kuulavaks.

Häbematult suur roll on selles kahel valimisliidul (Isamaaline Tartu Kodanik ja Vabakund), kes Tartu võimupilti märkimisväärselt muudavad. Jah, muudavad, isegi kumbki oma kolme kohaga, mis esimesel pilgul eriti suur ei tundugi. Kui nad muidugi seda tahavad, kui nad suudavad, kui nad jätavad endasse alles enne valimisi nähtaval olnud naiivsuse ning õpivad sellele ruttu-ruttu juurde linnaasjade pragmaatilise ajamise. Teiseta kindlasti ei saa, esimeseta poleks aga vabade meeste (ja naiste) valimisliitudel vajalikku hasarti ja julgust.

See, ja peamiselt see, ongi ju paljude valimisliitude ülesanne – muutuda vabade meeste (ja naiste) ühendusest kindlama eesmärgi ja organisatsiooniga liiduks.

Eriti tähtis on see siis, kui neid ei võeta võimuliitu, vaid jäetakse volikogus nii-öelda koalitsiooni ja opositsiooni taeva ja maa vahele kõikuma. See ei tähenda oma kokkusaamispaiga kohe üleviimist vabast Genklubist rangesse Atlantisesse, vaid mõistmist, et mõlemad on olulised.

Isamaa ja Res Publica Liidu, Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide kohta pole suurt midagi uut öelda. IRL kaotab samuti Tartus pidevalt kohti. Kui vaadata aastat 2002 ja liita mõttes siis veel lahus olnud Isamaaliit ja Res Publica kokku, on nendegi volikogukohtade rida langev: 2002 – 17, 2005 – 12, 2009 – 13, 2013 – 11.

Nii IRLi kui ka stabiilselt paigal püsivat Keskerakonda (alates 2002. aastast 6, 8, 9 ja 9 kohta) ja vaikselt tõusvat sotsiaaldemokraate (3, 6, 8, 8) kummitab pidev liidri puudus. Nad küll proovivad siia transportida suure Toompea poliitikuid, kuid erilist edu pole need erakondadele suutnud tuua. Enne valimisi nende suust kostnud kohati arutu optimism tundub nüüd eriti õõnes. Neli aastat on aega seda asja parandada ja tõelised kohalikud liidrid üles kasvatada.

Seega, ülesandeid jätkub kõigile kuuele volikokku jõudnud jõule.