Ameerika lavastaja Mladen Kiselov vastas Sadamateatris «Maetud lapse» proovi vaheajal küsimustele selle sünge lavastuse kohta ning rääkis ka õnnest ja armastusest, mis teda Eestis on tabanud.
Ameerika klassika leiab tee lavale patusel ajal
30. aprill 2010, 11:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Miks te tahtsite Vanemuises lavastada just nimelt Sam Shepardi «Maetud last»?
Kõigepealt – Vanemuine kutsus mind lavastama ja tahtis midagi ameerika nüüdisklassikast. Mõtlesime mõnele autorile, kellest üks oli She-pard.
«Maetud laps» on kirjutatud 1970. aastatel ja pälvinud Pulitzeri preemia. Seda draamat loetakse üheks 20. sajandi ameerika näitekirjanduse tähtteoseks ja seda lavastatakse alatasa kuskil.
Ma tean, et näiteks Pittsburghis Pennsylvanias oli kuu tagasi esietendus.
Kas olete varemgi lavastanud Shepardi näidendeid?
Ma ei ole Shepardit varem lavastanud, küll aga on mu tudengid Ameerikas tema näidendeid vaatajate ette toonud minu juhendamisel. Kuigi mitte «Maetud last».
Miks huvitab süngetes meeleoludes «Maetud laps» taas ja taas lavastajaid, näitlejaid ja publikut?
Sellel näidendil on hea dramaturgia kõige olulisemad omadused, selles on segunenud traagilist ja ka koomilist, see ei ole ühepalgeline näidend. Mõned ameerika kriitikud on kirjutanud, et «Maetud lapsel» on isegi ühiseid jooni antiiksete kreeka tragöödiatega.
Loos on kesksel kohal kuritöö ja karistus, vastutustunne tegude eest. Nii et see näidend on minu meelest sügavalt moraalne ja selles on midagi tähenduslikku jätkuvalt ka tänapäeval, sest me elame patusel ajal.
Jaanuaris tuli Tallinna Linnateatris teie käe all vaatajate ette Edward Albee draama «Kes kardab Virginia Woolfi?». Mida te arvate Tallinna ja Tartu näitlejatest?
Ei ole mingit erinevust, nii Vanemuises kui ka Tallinna Linnateatris on suurepärased näitlejad.
Mul on siin olnud väga meeldiv lavastada. Töösse suhtumine on väga tõsine kõigil, kellega ma siin koos olen töötanud, ja et ka huumoritunne on paljudel omal kohal, siis saab lahendada kõik probleemid.
Eesti näitlejad on suutnud säilitada loomuliku kerguse tunde, nad žongleerivad sellega, mida annab rolliga teha. Sellised on ka Aivar Tommingas, Külliki Saldre ja Margus Jaanovits, nendega saab minna keeruliste tekstidega riskile.
Nad on valmis minema klassikaga rinnutsi probleemivabalt.
Nende isiklik tundlikkus kohtub tundmatu tekstiga, nagu seda on näiteks Shepardil, ja nad hakkavad kohe mängima. Mulle see meeldib.
Millises Eesti teatris tuleb vaatajate ette teie järgmine lavastus?
Mul on kutseid paarist kohast. Kohe pärast esietendust Tallinna Linnateatris sain ettepaneku teha sealsamas järgmine lavastus.
Mai keskel sõidan tagasi Ameerika Ühendriikidesse ja olen seal kesksügiseni, et õpetada tudengeid ja lavastada, ning seejärel ootab mind taas Tallinna Linnateater. Näidend ei ole veel välja valitud.
Kuigi Ameerikas on kaheks aastaks töö ette planeeritud, proovin siseneda oma uude ellu.
Nagu ajakirjanduses on olnud lugeda, on teie Eestis tegutsemise taga vana armastuslugu. Selle üks osalisi on näitleja ja Eesti Näitlejate Liidu sekretär Eneken Aksel (Priks), kellega te nüüd olete abiellunud. Kas vastab tõele?
Jah, Eneken on minu naine ja sõidab nüüd esimest korda minuga koos Ameerikasse, et näha, kus ma elan ja töötan.
Tunneme teineteist juba ammusest ajast, kui õppisime 1960. aastatel Moskvas. Imelisel kombel tegi elu niisuguse pöörde, et me kohtusime pärast 40 aastat taas. Nii sattusin ma Eestisse ja ma olen selle üle väga õnnelik.