Vallavanem Maria Korotkova teatab Piirissaarelt

Piirissaare kalur Pjotr Fek­lis­tov püüdis koos vennaga ilusad suured latikad. Foto: TPM

Kevad on Piirissaare rahvale raske tööaeg. Siis on meil ainult 1,5 kuud aastas võimalus raha teenida. Juba kell viis on meil ülestõus, ärkame nii vara, ja alles kell kaheksa õhtul läheme kodudesse puhkama.

Tegeleme kalapüügiga, suured kalurid, FIEd, püüavad suuri latikaid. Kui neid näeksite, imestaksite – latikad on nagu autorattad. Koha peaaegu pole. Et koha püüda, on vaja enne kalamaimud kasvatada.

Väiksed kalurid püüdsid väikest kala, kalamarjaga särge. Suveajal külalised alati küsivad, et kas kuivatatud särg on kalamarjaga. See on rumal küsimus: püüame särge seni, kuni tal on mari, pärast ta on tühine kala. Ahven on millegipärast oma väärtuse kaotanud.

Meie, väiksed kalurid, kasutame teda väetiseks aias ja kasvuhoonetes. Peenardesse ei tohi ahvenat panna, siis lõhuvad kährikud ja rebased need ära.

Väga kurb, et me ei saa enam tinti püüda. Me ei saa seadustest aru, kas võime teda püüda või ei.

Mul oli kah tindimõrd olemas, see oli väga raske ja pikk püünis. Varem püüdsime tinti tonnide kaupa ja kuivatasime ära. Nii säilib ta paar-kolm aastat. Nüüd on peipsi tindi maitse täitsa meelest läinud, viimane kord sõin teda vist seitse aastat tagasi.

Tean imetoredat tindisupi retsepti. Võtad peale tindi veidi kruupi, rohelist ja praed ka porgandit leeme sisse. See on peen toit, kõik söövad ja kiidavad.

Praam käib nüüd sõiduplaani järgi. On väga mugav. Esimesed suvitajad on ka kohal. Veel on raske kauplusesse kaupa tuua, sest sadamas pole aparell valmis.

Kaup on vaja ümber laadida traktori peale. Sadamas on väga porine, autodega ei saa sõita, aga inimesed ju tassivad siia palju kraami ja viivad siit kala.

Seemnesibul on ära müüdud, vedasime selle välja hõljukiga. Siin kohapeal anti kuni 20 krooni kilo eest. See on meie jaoks suur hind. Räägivad, et Tartus ta maksab kuni 120 krooni kilo, see on kohutav.

Eelmisel nädalal külastas mind õde Soomest. Naabrid käisid ja küsisid, kuidas seal elu on. Rääkisime kahes keeles, aga aru ei saa: meil on kõik hinnad samasugused nagu neil, aga pensionid ja palgad on neil 5–8 korda suuremad.

Fanta istub kodus. Kui mööda sõidan, näen, et ta on väga närviline. Kohe kardan, et kui ta välja pääseb, võib jälle kedagi hammustada.