Alkoholi, narkootikumide ja suitsetamise kahjulike mõjude üle on Eestis pikalt ja küllaltki põhjalikult diskuteeritud. Pole vist ühtegi täiskasvanud suitsetajat või tipsutamisega aega sisustavat kodanikku, kes poleks nende meelemürkide kahjulikust mõjust teadlik.
Mihkel Lees: punnis huuled – ohtlik trend koolis
Veidike keerulisem on lugu uue, eriti noorte hulgas laialdast populaarsust leidnud mokatubakaga, mida rahvakeeli ka vastavalt vormile tupsuks, padjaks ja mudaks kutsutakse.
Selle artikli eesmärk ei ole märterliku moega moraali lugeda. Olles ise suitsetamisega sinasõber olnud ja tahtes sellest pahest loobuda, soovitasid mõned tuttavad mulle head alternatiivi – mokatubakat.
Rahvasuus liikuvate müütide järgi pidi see olema hea vahend: kasutad mõne aja, suitsu enam ei taha, siis loobud mokatubakast ja oledki nikotiinist prii! Samuti on kopsud tervemad ja hingeõhk puhtam. Eelnevast palju rohkem aga endale valetada ei anna!
Esiteks sisaldab mokatubakas sigaretist rohkem nikotiini ning tekitab seeläbi tubakasuitsust tunduvalt tugevama sõltuvuse. Samuti ei ole mokatubaka kasutamine piiratud (kuigi on selgelt ebaesteetiline vaatepilt) välitingimuste või suitsuruumidega. Seega on kergem anda järele kiusatusele järjekordne padjake põske pista.
Niisiis ei ole mokatubakat tarvitades suurt lootust nikotiinisõltuvusest vabaneda, see pigem süveneb. Ning häda neile õnnetutele, kes sigarettidelt mokatubakale üle minnes oma viga piisavalt kiiresti ei mõista.
Nad satuvad veelgi suuremasse nikotiinisõltuvusse ning jättes abi otsimata, pöörduvad tagasi sigarettide juurde.
Suurenenud sõltuvuse tõttu suureneb ka suitsetamissagedus pärast mokatubaka tarvitamist tunduvalt.
Samuti ei tasu hellitada lootust, et tugevam nikotiinisõltuvus on ainuke oht, mis mokatubaka tarvitamisega kaasneb. Mokatubakas kahjustab hambaid, suureneb oht haigestuda suuõõne vähkkasvajatesse. Samuti võivad mokatubaka tarbijad surra südameinfarkti või insuldi tagajärjel 30 protsenti suurema tõenäosusega kui sellest meelemürgist hoiduvad inimesed.
Samas ei ole vähemalt minu teada Eestis avaldatud ka väga palju teaduslikult tõestatud andmeid, mis mokatubaka kahjulikkust seletavad. Ehk peaks sel teemal mõni ekspert sõna võtma?
Niipalju mokatubaka ohtudest, aga nagu juba ütlesin, ei ole mu arvamusloo eesmärk täiskasvanud inimestele hoiatavalt näppu viibutada. Kes soovib, elab meelemürgivabalt. Kui aga keegi eelistab kopsu- või suuõõnevähi ohtu, on seegi inimese enda valik.
Murelikuks teevad mind pigem mokatubaka tarvitamise kui jõudsalt kasvava trendi mõjud noortele või suisa lastele. Kuigi Otepää gümnaasiumi direktori Aivo Meema sõnul hakkab mokatubaka hiilgeaeg koolides otsa saama, ei julgeks mina niivõrd soodsat hinnangut anda. Pigem vastupidi.
häda neile õnnetutele, kes sigarettidelt mokatubakale üle minnes oma viga piisavalt kiiresti ei mõista.
Mokatubaka äri on tulus ja võtnud paljudes koolides lausa massilised mõõtmed. Rääkides oma Tartu keskkoolides käivate tuttavate ja sõpradega, selgus, et peaaegu igaühel neist on tuttav, kelle käest võib hõlpsasti erinevaid tubakamarke osta, ja seda sugugi mitte kõrge hinnaga.
Tubakapadjakeste hind kõigub 45–80 kroonini karbi eest ning ühe karbiga on võimalik läbi ajada päris mitu päeva, sõltuvuse algjärgus isegi nädala. Seega ei ole mokatubaka hind mustal turul (Eestis on ametlik müük keelatud) sugugi suurem ega käi valusamalt noore rahakoti pihta kui suitsupaki ostmine.
Paraku ei piirdu tubakaäri kaugeltki keskkoolinoortega. Mokatubakas levib järjest rohkem ka põhikoolis ning selles tuleks näha eriti tõsist ohtu. Mida nooremas eas meelemürke kasutama hakatakse, seda sügavam on nende kahjulik mõju arenevale organismile.
Väidan sõprade ja tuttavate lastega suhtlemise põhjal, et kaugeltki pole haruldane, kui mokatubakat tarvitavad juba viienda ja kuuenda klassi lapsed, seega 12-13-aastased. Kas sellises vanuses tõsise nikotiinisõltuvuse külgepookimine on normaalne? Kaugeltki mitte!
Mõistan ka seda, kui õpetajad ja koolijuhid nõutult käsi laiutavad ja nendivad, et teha ei saa suurt midagi. Mokatubakas ei jäta sigarettidega võrreldes riietele spetsiifilist lõhna, selle kasutamiseks pole vaja kooli territooriumilt eemalduda ning väike karbike mahub kas või pinalisse, rääkimata jopetaskust või koolikotist.
Samuti ei ole koolitöötajal, ega tohigi olla, õigust õpilase isiklikes asjades sorida. Loomulikult saab teha ennetustööd, kuid tihtipeale ei avalda seegi soovitud mõju.
Niisiis jääb ennetav sekkumine suuresti lapsevanemate kanda. Kutsun lapsevanemaid üles oma võsukestega rääkima mitte ainult klassikaliste meelemürkide teemal, vaid tutvustama ka mokatubakaga seotud ohtusid.
Samuti on emadel-isadel õpetajatega võrreldes suurem kontroll (ja kontrolli õigus) laste tegemiste ning toimetamiste üle ning neil on kergem hoida ära näiliselt süütust padjakesest tekkida võiv elu ja arengut mõjutav sõltuvus.