Seisukoht: Ado inämp ei kuse

FOTO: TPM

Võiks ju arvata, et juttu tuleb uudismuistendist, milles sarnaselt Ülemiste vanakesega osaleb keegi Ado, kes juhib kevadisi Emajõe voogusid ja tõuse. Aga võta näpust, jutt käib ühest legendaarsest seinast Tartu vanalinnas.


Vähemalt 1930. aastatest on käibel legend, et üliõpilasorganisatsiooni astuvale rebasele oli katsumuseks keerdküsimus, mille järgi tuli minna ja lugeda kuningas Gustav Adolfi monumendi taga oleva Munga tänava äärsele müürile kirjutatud reklaamteksti ja kanda see naastes valju häälega «kõrgele komisjonile» ette, lugedes tagantpoolt ettepoole. Sinna olla olnud kirjutatud «pesukoda», tagurpidi «adokusep».



Hilisematel fotodel samadest 1930ndatest on sinna seoses kohaliku bensiinijaamaga kirjutatud «bensiin, õlid ...». Ehk häbeneti varasemat kirja just tolle reversiivi tõttu?



Ülikooli Jakobi tänava äärse omaaegse ratsutamismaneeži, praeguse võimla tagune õueala Lutsu ja Munga tänava vahel oligi ajalooliselt üks majandusõu nii hobustele kui ka kogu kõrgkoolile. Mõnes osas oli see säilinud tänapäevani: puu- ja metallitöökoda, ehitusosakond jms. Viimati kujundati enamik alast ülikooli töötajate parklaks printsiibil, kes ees, see mees, peaasi, et ei peaks parkimistasu maksma.



Üheks omamoodi viimaseks oaasiks ülikoolis ja Tartu vanalinnas oli ülikooli puutöökoda sama kuseva Ado müüri taga. Nüüd seda juriidiliselt enam pole, oodates oma müüdavat saatust.



Muidugi mõista pole puutöö ülikoolile sisuliselt vajalik. Täppisaparatuuri treimisedki tehakse ära vastavate tehnoloogiainstituutide erikonstrueerimisbüroodes.



Kunagi tehti nendes puutöökodades ülikooli õppe- ja teadusruumide sisustust, sest muid varustuskanaleid pidi polnud nõukogude ajal võimalik midagi mõistlikku saada. Teatakse ka ülikooli juhtkonna tarbeks tehtud korterimööblit, aga selle kohta mõistagi puuduvad kirjalikud andmed.



Keegi ei vaidlustagi Tartu Ülikooli veidi nutusemat seisu võrreldes teiste konkureerivate universitas’tega Eesti pinnal. Viimastel pole ju vaja oma eelarvelisest piskust ülal pidada kogu seda ligi neljasaja-aastast taaka – vanu hooneid, muuseume ja isegi puutöökodasid. Riik selleks lisaraha ei anna.



Ehitage vaid uued õppehooned ning universitas’e nime võib igaüks enesele ise võtta. Seega tänapäeva ülikooli puhul me ei võigi loota eelarverida teemal puutöökoda.



Tisler Tartu vanalinnas on kahjuks kadunud amet, ent ehk võiks seda siiski kuidagi siduda samas kvartalis asuva tarbekunstnike Antoniuse õuega. Nende vahel ju vaid üks sein, millest võiks ukse läbi teha.


Kuni viimase ajani tegi ülikooli haldusalas olev tislermeistrite koda ka ülikooli hoonete ajaloolisele puitinterjöörile mitmesugust remonti, rääkimata eritellimusel puitmööblist. Kõike ei ole ju normaalne kusagilt mujalt tellida!


Ei usu, et ülikool oma riiklike projektipõhiste vähempakkumishangetega suudaks aulat või rektori kabinetti korras hoida juhul, kui seal vaid üks liist küljest ära pudeneb.



Ma ei usu, et see omapärase arhitektuuriga endine garaaž, praegune puutöökoda oleks müüdav mõnes muus funktsioonis. Vaevalt me kujutame sealkohal ette mõnda korrushoonet elu või äri eesmärkidel. Puhas parkla on juba praegu hoovitäitena üsna jabur.



Samas lõpetab Tartu Kõrgema Kunstikooli igal aastal pinutäis puidurestauraatoreid. Tartu Ülikooli enesegi Viljandi kultuurikolledžis õpetatakse hoolsat ümberkäimist puiduga.



Kas poleks mõistlik ülikoolile ebavajaliku puutöökoja kaotamisel pidada silmas tema tulevikku samamoodi puutöökojana tulevase Antoniuse kvartali koosseisus? Luban, et ma edaspidi inämp ei käse Adol kusta.

Tagasi üles