Tartu «pronkssõduri» all ei pruugi haudu ollagi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Punaminevikku südames kandvad inimesed asetavad Raadi monumendile igal aastal 9. mail lilli.

FOTO: Margus Ansu

Igal aastal enne 9. maid saab Tartu linnavalitsus rahvuslastelt avalduse nõudega eemaldada punamonument Raadilt. Nüüd selgus, et võib-olla ei asugi võitlejate hauad monumendi all.

FOTO: Repro



Läinud nädala algul esitasid Eesti Leegioni Sõprade Klubi, Eesti Rahvuslik Liikumine ja Eesti Iseseisvuspartei Tartu linnavalitsusele ja linnavolikogule pöördumise, nõudes, et Eesti Rahva Muuseumi rajatava peahoone lähedal asuv Punaarmee sõdurite auks püstitatus monument sellest asukohast eemaldataks.



Monumendil on tekst, et linnarahvas tänab «NSV Liidu rahvaste poegi, kes Suures Ilmasõjas kaitsesid ja vabastasid». Samuti nõuavad rahvusühendused, et samasse paika, mis oli 1944. aastal veriste Tartu kaitselahingute tallermaaks, püstitataks mälestusmärk Eesti ja Saksa sõduritele.



Nõudmise põhjenduseks tuuakse, et praegune monument asub NKVD hukatud tsiviilelanike ning langenud Eesti ja Saksa sõdurite haudadel ja on solvav nii nende mälestusele kui ka kõigile vabadusvõitlust austavatele inimestele.



Sisuliselt sama pöördumine jõuab Tartu linnaisadeni igal aastal. Teemaga on linnavõim nii palju edasi läinud, et on tellitud ajalooline õiend monumendi ja selle saamisloo kohta. Õiendi täisteksti linnavõim avalikustada ei soovi, kuid Postimehele teadaolevalt seatakse seal kahtluse alla, kas selle monumendi juures üldse asuvadki punasõdurite hauad.



Nimelt on uurimuse juures väga hea ajalooline fotomaterjal 40ndate lõpust, kus näha matmisi, aga hauakohad jäävad neil fotodel praegusest monumendist eemale.



Ajaloolane, Tartu linnavolikogu esimees Aadu Must tõdes, et valminud ajalooline õiend on ehk kohati emotsionaalne, kuid väga asjalik. «Raadi memoriaal on ühest küljest Nõukogude propaganda vili, mille puhul ei olnud omal ajal üldse tähtis, kas, kuidas ja kui palju kuhugi on langenuid maetud, vaid sooviti lihtsalt edasi anda kommunistlikku religiooni ja ülimat pühalikkust ka koha peal, kus see ei pruukinud ajalooliselt üldse põhjendatud olla,» selgitas Must.



Ta tõdes, et kohti, kus on hauad või mälestised, tuleb uurida ja süstematiseerida, aga seda ei saa teha  ratsarünnakuga. «Mõni teine ideoloogia tegi seda nii, aga meie ajame asju soliidsuse ja väärikusega,» ütles Must ja lisas, et tänapäeval on võimalik kas või mullatiheduse järgi uurida, kus on hauad.



«Küll see luure ka tehakse ja ilmselt jõutakse ka selleni, et langenud maetakse ümber sõjaväekalmistule, mis on terve Euroopa traditsioon,» nentis ajaloolane. «Probleemiga tegeletakse aga täie pieteeditundega hukkunute vastu, vaatamata sellele, kummal poolel nad võitlesid.»



Punaminevikku südames hoidvad inimesed saavad 9. mail Raadi monumendi juures igal aastal kokku. Sinna tuleb ka külalisi näiteks Pihkvast.



«See on midagi religioonisarnast. Oleme alati solvunud, kui meie ajalugu väänatakse, aga seni, kuni mälestamised ei muutu ründavaks või segavaks, võiksime austada teiste tundeid ja uskumusi,» leidis Must.



Rahvusühendusi teeb kurjaks memoriaalile lisatud bareljeef, mille tekst ülistab Punaarmee võitlejaid ning annab eksitavat teavet, nagu võiks Punaarmee tegevust 1941. ja 1944. aastal Tartus vaadelda kaitsmise ja «vabastamisena», nagu oleks selles osalenud kõik NSV Liidu territooriumil elanud rahvad ning Tartu elanikel oleks põhjust neile tänulik olla.

Tagasi üles