Rehepapp sekkub ellu euroalustel külitades

Ooperi alguses toob külarahvas rehepapp Sandrile (Tõnis Mägi, ülal paremal) ravida Koera Kaarli sulase Jaani (Rasmus Kull, keskel pikali). Loll ja ablas noor mees vaevleb hirmsates kõhuvaludes, sest on mõisa sahvris söönud seepi. Foto: Margus Ansu

Teisipäeval algab ooperi «Rehepapp» peaproov Vanemuise väikses majas pidulikult, aga rahulikult. Orkester mängib dirigent Paul Mägile tušši, sest tal oli pühapäeval 60. sünnipäev.

Saali esimesse ritta istunud lavastaja Marko Matvere lepib dirigendiga kokku, et esimene vaatus esitatakse katkestamata. Teisega aga, mis lavastaja arvates on jäänud vaeslapse ossa, tuleb rohkem tegemist.

Pärast avamängu libiseb eesriie eest. Lavapildis annavad tooni hallikasrõske hilissügis ja euroalused. Nendest on laotud ka ahi, millel külitab rehepapp Sander (Tõnis Mägi). Teda teenindab vedrujalgne kratt Joosep (Janek Savolainen).

Määrdunud maast

Kõigepealt laulab Tõnis Mägi määrdunud maast määrdunud pilvede all ja novembrist, mis on vihmahall.

Sandri ariooso katkestab külarahvas, kes tassib tema ette suures kõhuhädas viskleva sulase Jaani (Rasmus Kull). Valude vahele laulab Jaan sellest, kuidas ta käis mõisa sahvris valimatult kõike sisse söömas. Üks roosilõhnaline asi sattus ka kätte. Sander teatab, et sulane on söönud seepi.

Tauno Aintsi ooperi algus järgib seni samanimelist romaani, mille on kirjutanud Andrus Kivirähk. Edasi kulgeb tegevus küll kivirähklikult, kuid siiski teisiti kui raamatus. Urmas Lennuki libretos on esiplaanil armastuse, õieti vastamata armastuse teema.

«Ooperites on ikka armastus väga tähtis,» kommenteerib «Rehepapi» muusikaline juht Paul Mägi, kui esimene vaatus on läbi ja alanud on vaheaeg.

Osatäitjad ja muusikud jalutavad lava taga. Nende hulgas on Lauri Saatpalu, kes kehastab pikkade linakarva juuste ja ropu suuga Õuna Endlit. «Mulle sobib see osa väga hästi,» ütleb ta.

Tõnis Mägi debüüt

Tõnis Mägi teeb Sandri osaga oma ooperidebüüdi. «Rehepapi» tegelased ajavad asju mütoloogilise maailma esindajatega ja teavad sedagi, millal võib tulevikku rikkumata midagi öelda. Mägi ei taha oma debüüti ära sõnuda. Seepärast ütleb ta Sandri rolli ja karakteri kohta napilt, et kõik on veel väga õrn.

Uue muusikalise helimaailma pealooja Tauno Aints on palju jutukam. «Rehepapp Sandri karakter kujuneb paljude stseenide koosmõjul,» selgitab ta. «On mitmeid lõike, kus Sander mõtiskleb inimeste ja maailma üle ning muusikalised kujundid on sissepoole vaatavad ja üldistavad.»

Nagu oli peaproovi esimeses vaatuses näha, on laval ka teistsuguseid lõike. «Olles dialoogis teistega ja tegevusse sekkudes avanevad Sandri teised küljed, mis muusikaliselt räägivad vahel partneriga sama keelt, vahel vastanduvad,» lisab Tauno Aints.

Algab peaproovi teine vaatus. Esietendus on reedel.

Väikses majas

• Vanemuise väikses majas tuleb 18. oktoobril maailma esmaettekandele Tauno Aintsi ooper «Rehepapp».

• Andrus Kivirähk avaldas aastal 2000 romaani «Rehepapp ehk november», mille ainetel kirjutas libreto Urmas Lennuk.

• Muusikajuht ja dirigent Paul Mägi, lavastaja Marko Matvere.

• Kunstnik Iir Hermeliin, koreograaf Marika Aidla, valguskujundaja Imbi Mälk.

• Nimiosas Tõnis Mägi, osalevad ka Janek Savolainen, Kädy Plaas, Reigo Tamm, Karmen Puis, Märt Jakobson, Lauri Saatpalu, Merle Jalakas, Rasmus Kull, Pirjo Püvi, Valentina Kremen, Jaan Willem Sibul, Simo Breede, Kristiina Raahel Uiga või Liisa Tämm ja ooperikoor.

Allikas: Vanemuine

Arvamus

Tauno Aints

helilooja
 

Lavastuses meeldib mulle väga liikuvus ja tegevuslikkus ning selge põhjuse-tagajärje seaduspära järgimine.

Detailid, mis annavad edasi väiksemaid ja suuremaid vihjeid, ootamatused ja muusikaga suhestumine loovad täies­ti omaette erilise maailma.

Näitlejate-lauljate esituses on kõige imelisem osa saada sellest, kui nende nootidega, mis mina olen kirja pannud, ühtäkki haakub nende isiklik maailm ja kogemus. Ehk kõige rohkem meeldib mulle, kuidas tegelaskujud elustuvad ja omandavad just neile ainuomased jooned.

Lavakujunduses ja kunstnikutöös on kõige toredam kogeda seda, kuidas kõik tegelikult välja näeb.

Ooperit kirjutades püüdsin hoiduda selgetest ettekujutustest nii karakterite kujunemise kui ka väljanäge­-mise kohta. Nüüd pakub kõik see, mis on, palju äratundmishetki täiesti uuel tasemel.