Laadalised ammutasid loomeideid

Katrin Riso ja Lovisa Lilles Descartes´i lütseumist heegeldasid mitu kuud pehmeid mänguloomi, mis kujutavad ohustatud liike kogu maailmast. Kollektsioonist on puudu vaid gorilla, mis on oma õige kuju minetanud ega olnud näitusekõlblik. Foto: Kristjan Teedema

Pealtnäha raske koolitöö võib tegelikult osutuda millekski ootamatult mõnusaks, lihtsalt sellepärast, et teemaks on miski, mille vastu ise päriselt huvi tunned ja mille tegemist naudid.

Näiteks võib heegeldada omaenda haruldaste elukate loomaaia, nagu tegid Katrin Riso ja Lovisa Lilles Descartes´i lütseumist. Koolis läks see arvesse põhikoolis kohustusliku loovtööna ning neiud said ise sealjuures terve hunniku uusi teadmisi.

Töö tegemiseks pidid nad läbi vaatama hulga materjale ohustatud loomaliikide kohta ja tegema valiku. Seejärel oli vaja nende loomade pilte põhjalikult ja iga nurga alt uurida, sest heegeldamiseks ei kasutanud nad internetist leitud mustreid, vaid mõtlesid kõik ise välja ja tegid tunde järgi.

Kirjud lauad

Loovtöö on üks järjekordseid uuendusi põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses ning nagu juba tavaks, ei ole seal väga põhjalikult seletatud, milline see töö täpselt olema peaks.

Kommertsgümnaasiumi õpetaja Riina Voltri rääkis, et paljud koolid on seda tõlgendanud nii, et loovtöö peaks olema kuidagi seotud kunsti või käelise tegevusega, nende koolis võeti aga selline suund, et loovtööd saab teha igas aines. Peaasi, et lapsed ise midagi teeksid.

Kommertsgümnaasiumis hakatigi loovtöid tegema üle-eelmisel aastal, pisut varem kui enamikus teistes koolides. Et see teema tekitas küsimusi, tuli eelmisel aastal mõte korraldada ideelaat, kus saaks enda teadmisi jagada ja ka teiste töödest inspiratsiooni hankida.

Mõte on lihtne: erinevate koolide õpilased näitavad, millise töö nad eelmisel aastal tegid, ning räägivad sellest kõigile huvilistele.

Mullu oli osalevaid koole neli, tänavu juba üheksa. Eilsel laadal käis kohal ligi 600 õpilast ja noortel oli pidevast uutele inimestele ühesuguse jutu rääkimisest suud vahus.

Laat oli jagatud teemade järgi nelja ruumi: sotsiaalained, keeled, loovus ja loodusained. Laudadel oli kõike – joonistustest ammuni.

Kõrvalmajast Descartes´i lütseumist tulnud neiud (tegelikult olid neil kambas ka poisid, kes sel hetkel olid rändama läinud), kelle laual seisid kolm keskaegsetes rõivastes puunukku, rääkisid, et neile oli soovituse andnud käsitööõpetaja. Idee oli olemas ja ta otsis lihtsalt huvilisi, kes selle ära teeksid.

«Me arvasime, et see on hea lihtne asi, mille saab kiiresti ära teha,» rääkis Anzela Sirel kaaslaste poole muiates. Tegelikult juhtus nii, et õpetaja murdis jala ega saanud neid juhendada, poistel läks puunukkude ja nende aluste tegemiseks terve igavik ja tüdrukud liimisid rõivaid veel viimasel õhtul enne esitlust.

Forseliuse koolis oli loovtöö sel korral aga päris aianduslik. Seitsmenda klassi õpilane Kärt Soieva rääkis, et kõik nende klassi õpilased külvasid kevadel maha mõne lille seemned ning pidid terve suve taimi elus hoidma ja nende käekäiku jälgima.

Tema ise valis päevalille, mida tuli enne avamaale viimist potis kasvatada. Õnneks oli tal kaks taime: ühe vars murdus, aga teine kasvas suureks ja säras sügiskülmadeni.

Vaja on linna toetust

Voltri sõnul on loovtöö lastele heaks esimeseks uurimistöö kogemuseks; nad teevad midagi päris ise ja panevad kokku info selle kohta, mida ja miks tehti ning kuidas see kõik õnnestus.

Loovtööde ideelaata on soov teha ka järgmisel aastal ning ikka ülelinnalisena. Tänavu saadi toetust linna projektikonkursilt. Riina Voltri ütles, et selleta käiks koolil niisuguse suure ürituse korraldamine üle jõu.