Paavo Nõgene: ükski teatri jalg pole lombakas

Foto: TPM

Tartu Postimees kirjutas: «Unikaalne kolme teatrikunsti valdkonda viljelev Vanemuine ei tohi jääda ühest jalast lombakaks!» (TPM 26.04).

Tegu oli juhtkirjaga, mis käsitles eelmisel nädalal Vanemuise teatri loomenõukogu langetatud karmi otsust mitte edasi mängida 17. aprillil esietendunud lavastust «Külaline».

Ootuspäraselt kujunes Vanemuise loomenõukogu seisukohavõtt meediale meelepäraseks ja palju kõneainet andvaks, sest sellist otsust pole Eesti teatrites eesriide ees ammu langetatud, Vanemuises pole midagi sellist tehtud paarkümmend aastat.

Küll on aga selliseid otsuseid Eesti teatrites tehtud mitmeid ja mitmeid kordi n-ö eesriide taga ehk enne avalikku esietendust. Ka viimastel aastatel on seda ette tulnud.

Niisuguses teguviisis pole iseenesest midagi haruldast, sest lõpuks on ju teatri enda otsustada, mida ta soovib oma publikule näidata ja mida mitte. Olen seisukohal, et kui teater ei ole ise tulemusega rahul, siis peab olema ka selgroogu seda tunnistada.

Vanemuine ei tohi petta oma publikut, Vanemuine ei taha petta oma publikut – sellele põhimõttele järgnes nüüd selge tõestus konkreetse teona.

Teater vaatas peeglisse

Kuidas üldse mõõta kunsti, kunstilist saavutust? Kas kunstis polegi õigust ebaõnnestuda? Kas meil kellelgi ei ole õigust ebaõnnestuda? Kui võtta puht statistiliselt, siis viimase 20 aasta jooksul on Vanemuises jõudnud lavale üle 240 lavastuse, millest üle 150 on olnud draamalavastused. Nendest ühe puhul on nüüd Vanemuine öelnud, et seda me oma publikule ei näita.

Kui lähtuda statistikast, siis ei ole tulemus sugugi nii hull, kui praegu välja paistab. Ei hakka siin spekuleerima, kui mitu kehva tasemega artiklit on 20 aasta jooksul ilmunud mõnes väljaandes, mille eest lehelugejalt ikkagi on raha võetud, mitu paari prille on sattunud leiva sisse, mitu poliitilist lubadust jäetud täitmata.

Kõigil juhtub, ja see on inimlik. Hea, kui seda osatakse ise tunnistada – see näitab organisatsiooni tugevust ja Vanemuise puhul austust oma publiku vastu.

Kuid meie teo tagamaid ei tohiks otsida liiga sügavalt, need ei ole kindlasti mitte nii traagilised, kui ajakirjandus soovib seda praegu näidata. Teatri tammepuust jalad on kindlalt maapinnas, tajuvad rütmi kõigis žanrites ning ükski neist ei ole mädanemas.

Jah, tegu oli kindlasti pretsedendiga. Teater otsustas oma publikule mõeldes lavastust enam mitte mängida, ei läinud välja pelgalt «rahateenimisele». Teater vaatas ise peeglisse ja ütles, et me ei ole rahul, ning me ei peta ainuüksi aprillis-mais «Külalise» etendustele pileti ostnud 2500 teatrikülastajat.

Miks seda tehti pärast esietendust? Just komöödiažanris on oluline jõuda lavastusega vähemalt kaks korda publiku ette. Ei saa hinnata inimese ujumisvõimekust basseini vett laskmata. Ainuüksi see pretsedenditult julge otsus näitab, et teatri mõistus funktsioneerib, mutrid ei logise, jalad ei mädane.

Igal kunstilisel kollektiivil on paremaid ja kehvemaid aegu. Kusjuures kollektiiv võib samal ajal näidata nii häid kui ka kehvemaid tulemusi – see ei tähenda, et ühes žanris on kõik halvasti.

On lihtne vastata, miks see paistab võib-olla rohkem välja just sõnalavastuste puhul: selles žanris tehakse ka kaks korda rohkem kui ülejäänud kahes. Draama uuslavastusi on hooajal seitse-kaheksa, muusika- ja tantsulavastusi kokku viis kuni kuus.

Natuke tausta

Vanemuise draamaosakond on elanud viimastel aastatel muutuste lainel. See ei olnud ammu, kui Vanemuine kuulutas välja draamajuhi konkursi, kuhu laekus üks sooviavaldus. Tolle mehe tee jäi Vanemuises lühikeseks – ei leitud ühisosa.

Draamajuhi kohusetäitjaks valiti Vanemuise kirjandusala toimetaja Sven Karja, kelle ülesanne oli ka varem olnud aidata kujundada koostöös draamajuhiga Vanemuise repertuaari. Nüüdseks on Sven Karja olnud draamajuhi kohustes kolm hooaega, algamas on neljas.

Vanemuine on suur kolme žanri koostööl põhinev teater ning just teatri suurusest tuleneb väga pikalt ette ulatuv otsustusprotsess.

Me ei kujunda oma repertuaari ette üks-kaks kuud või pool aastat, nagu seda tehakse paljudes teatrites, vaid poolteist aastat draama- ning kaks-kolm aastat muusika- ja tantsužanris. Kogu repertuaar peab omavahel sobituma, et loomingulised inimesed saaksid osaleda erinevate žanrite lavastustes, lavastusmeeskonnad lavastuste väljatoomisel.

Vanemuise kolmežanriteatri unikaalsus väljendub täiel määral ainult siis, kui need kolm žanrit ühendada. Meie muusikalavastustes osalevad draama- ja tantsuartistid, tantsulavastuses muusika- ja draamaartistid ning draamalavastustes muusika- ja tantsuartistid.

Selle kõige saavutamiseks ja töökorralduse tagamiseks peab kogu etendustegevuse planeerimistsükkel olema väga pikk. Muidu ei ole võimalik seda legot kokku panna. Aastas annab Vanemuine kolmes žanris kokku umbes 480 etendust, millest ligi 300 on sõna, muusika ja tantsu sünergia.

Pika planeerimise paratamatu vili on see, et ametisse astunud draamajuhi tööd näeme kõige varem 1,5–2 aastat pärast ametisse asumist.

Pole ju vähe!

«Kui ma olen saanud kümme korda petta, siis mulle ei piisa kolmest heast draamalavastusest, vaid ma tahan võib-olla viit head draamalavastust, et jälle olla rahul Vanemuise draamaga,» ütles üks Tartu lugupeetud kodanik mulle möödunud nädalal.

Olen nõus!

Viie hea lavastuse väljatoomine aga ei käi üleöö, see võtab natuke rohkem aega… nagu viie geniaalse loo kirjutamine Tartu Postimehes, mida kõiki auhinnataks väärika Bonnieri ajakirjanduspreemiaga. Sel aastal polnud jälle nominenti!?

Ma julgen öelda, et Vanemuise draamarepertuaari on lisandunud peatselt lõppeval hooajal väga õnnestunud ja hästi tehtud lavastusi, näiteks «Kuningas Richard III», «Kuidas kuningas kuu peale kippus», «Don Juan», «Huntluts» ja «Paanika».

Lisaks möödunudsuvine «Imearst», mis tekitas teatriauhindade žüriis sisepingeid, sest nii mõnegi arvates oli ebaõiglane, et nominentide seas ei olnud peale Hannes Kaljujärve ka Riho Kütsarit, Peeter Volkonskit ja erakordselt heas vormis Külliki Saldret. Rääkimata loomulikult Jüri Lumiste peaosast lavastuses «Kuningas Richard III».

On seda vähe? Mina arvan, et mitte. Need on head lavastused, mida ma soovitan vaatama tulla kõigil, kes seda veel teinud pole. Juba sellel reedel esietendub Sadamateatris «Maetud laps», millelt ootame samuti palju.

Rääkides kohaliku väljaande pidevatest etteheidetest, et Vanemuise draamaosakond ei ole piisavalt esindatud teatriauhindade nominentide seas, rääkimata laureaadi staatusest, ei taha ma nõustuda selle teema nii traagilise käsitlusega.

Ei maksa unustada, et 2008. aasta Eesti parim lavastus «Ruja» on sündinud Vanemuises, kus ka meie draamanäitlejatel oli oma osa. Poleks Vanemuist, poleks seda lavastust lihtsalt sündinud.

Palju olulisem on aga aru saada, et ka teatriauhindade žürii esindab ennekõike ikkagi iseenda subjektiivseid maitse-eelistusi. Pikka aega on selles žüriis olnud ühed ja samad inimesed. Nüüd on žürii koosseis muutunud, seega saame tuleval aastal näha, millised on uue žürii eelistused.

Pealegi on minu hinnangul väga häid lavastusi ja osatäitmisi Eestis igal aastal palju kordi rohkem, kui on loodud auhindu või nominentide positsioone.

Ülearu tumedaid toone

Ka Eesti teatri festivali teemal kirjutades suunas Tartu Postimees kriitikanoole Vanemuise poole.

Vanemuist esindab tänavuses festivaliprogrammis tantsulavastus «Kevade».

Kokku on festivali programmis üldse vaid kaheksa lavastust. Kui palju on aga Eestis teatreid ja kui palju tehakse aastas lavastusi? Ei maksa näha tonti selles, et Vanemuise draamalavastust ei valitud, vaid pigem tunnustada, et ainus kutselist tantsu- ning muusikateatrit esindav lavastus on just Vanemuisest.

Hästi öelda, hästi kirjutada tundub olevat ebapopulaarne. Loodan, et Tartu Postimees on peatselt suunanäitajaks uuele, teistsugusele trendile.

Minu arvates on positiivset ajakirjandust Eestis liiga vähe ja see soodustab kallutatud arvamuse kujundamist – tulemuseks vinguv, halbu uudiseid ootav ajakirjandus.

Mina ei näe Vanemuise draamat nii tumedates värvides.

Kõik ei ole kindlasti kõige paremas korras, kindlasti on meil palju teha ning me ka teeme! Seegi, et tunnistasime «Külalise» mahavõtmisega üht tõsist ebaõnnestumist – selmet seda lihtsalt maha vaikida –, näitab, et töötame kvaliteedi nimel.

Me vastutame oma otsuste ja tegude eest, nii et Vanemuise etendustele tulev publik ei peaks pettuma.

Head uuel hooajal

Uus hooaeg toob Vanemuise õnnestumiste loetellu kindlasti lisa. Olen selles kindel! Lavale jõuab palju huvitavat ning põnevat: Unduski «Quevedo», Shafferi «Gorgo kingitus», Oksaneni «Puhastus», Gordoni «Vihmamees» , Vilde «Tabamata ime», Kauksi Ülle «Peko» ja palju muud. Draamatrupiga asuvad tööle Peeter Raudsepp, Margus Kasterpalu, Liisa Smith, Georg Malvius, Roman Baskin, Ain Mäeots ja veel teisigi huvitavaid lavastajaid.

Kõige kriitilisematele kriitikutele aga teadmiseks: septembris kuulutatakse välja avalik konkurss draamajuhi ametikoha täitmiseks järgmiseks ametiajaks, sest praeguse draamajuhi plaanipärane ametiaeg lõpeb 2011. aasta suvel. Kõik on oodatud kandideerima!

Lõpetuseks soovin kõikidele Vanemuise sõpradele ilusat kevadet ning kinnitan, et Vanemuises hoolitakse teist ja oodatakse teatrisse – nendele etendustele, millega me ka ise tegijatena rahul oleme.