Rael Artel on olnud Tartu kunstimuuseumi direktori ametis alates 1. aprillist. Intervjuus räägib ta kavandatavatest näitustest, muudatustest muuseumi ülesehituses ja sellestki, kas tuleb kolida Raadile.
Uus direktor vaatab ajaloo üle
17. oktoober 2013, 00:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui põhjalik pilt Tartu kunstimuuseumi varadest on tekkinud muuseumi direktori ametis kuue kuuga?
Kuus kuud on olnud ühelt poolt pikk, teisalt aga väga lühike aeg. Meil on ikkagi üle 20 000 teose ja ka samas mastaabis fotoarhiiv.
Ma ei saaks praegu kindlasti öelda, et ma olen ekspert sellel alal, mis täpselt on fondis, kuid ootan põnevusega, et saaksin osaleda mõne kogu inventuuris.
Küll aga on kujunenud pilt, mis majas toimub ja kuidas süsteemid toimivad.
Aasta lõpuni saab vaadata näitusi, mis on planeeritud muuseumi endise direktori aegu. Millised on uue direktori esimesed programmilised näitused?
Meie uus programm algab jaanuaris. Esimese näituse tahaksin ise kokku panna, teoste valikuga üritan testida näituseruumi ja muuseumi kui institutsiooni. Sellest tuleb pigem koha- ja kontekstispetsiifiline väljapanek.
Järgmisel aastal käivitub hiigelsuur arhiiviprojekt «Tartu 88», milles sooviksime kokku koguda Tartu kunstiskeenelt materjalid siin viimasel 25 aastal toimunu kohta.
1988 on märgiline aasta, mil muutus kunstielus päris palju: näitusemajaks avati viltune maja, alustas ülikooli maaliosakond. 1990. aastad oli segane periood, 2000. aastad juba stabiilsemad, kuid muutunud on nii ruumid, inimesed kui ka info talletamise tehnikad.
Koos Peeter Talvistuga, kes on selle projekti mootor, leiame, et käes on viimane hetk, et kokku koguda kunstiinfo erinevatel kandjatel sellest ajast.
Tallinnas on midagi seesugust vist juba ammu tehtud?
Tallinnas on infot kunstnike ja kunstielu kohta kogunud Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus ja teinud seda järjepidevalt 1990. aastate algusest, aga põhilise fookusega Tallinnal. Tartu ja muu Eesti on sellest arhiveerimisest välja jäänud.
Kunstielu kohta arhiivimaterjali kogumine on üks meie muuseumi ülesandeid – peame ju mõtlema ka näiteks 30 aasta pärast tegutsevale kunstiteadlasele, kes hakkab näiteks 1990. aastaid uurima.
Praegu on võimalik tulla muuseumisse ja näha fotosid, kuidas nägid välja pallaslaste stuudiod, praegu tegutsevate kunstnike kohta sellist infot ei leia …
«Tartu 88» on liigendatud temaatiliste plokkidena, kaks näitust arhiiviprojektist tulevad juba järgmisel aastal.
Mismoodi näitate muuseumi rikkalikke kogusid?
Loomulikult mõtleme sellele, kuidas vahendada oma kogusid kaasaegsel ja köitval moel, kuidas tekitada dialooge meie kollektsiooni kunstipärandi ja kaasaegse kultuuriproduktsiooni vahel, kuidas seostada pärandit praegu toimuvaga, kultuurilooga, poliitiliste sündmustega.
Päris püsiekspositsiooniks ei tahaks seda nimetada, aga niisuguse väljapaneku nimel tuleb töötada kogudega mingisugusel eksperimentaalsel tänapäevasel moel.
Mida üllatavat on tulemas isikunäituste reas?
Plaanime ühte suurt isiknäitust, mida ma isiklikult lausa ei jõua ära oodata.
Uskuge või mitte, aga suuremat muuseumiväljapanekut ei ole kunagi olnud Malle Leisilt. Ja seda me tahame teha. See on meie uue aasta megaprojekt, kirss tordil.
Raeplatsi viltust maja vaatavad ja pildistavad väga paljud turistid. Kuidas olete mõelnud välismaalasi majja sisse näitusi vaatama meelitada?
Suvel 2014 on Peterburis rahvusvaheline reisiv kaasaegse kunsti biennaal Manifesta, mis toimub üle kahe aasta erinevates Euroopa paikades ja on suur kunstiturismi atraktsioon. Peterburi oodatakse seda vaatama üle poole miljoni külastaja.
Me loodame, et tehes siin muuseumis koostöös Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusega näituse, me suudame mingi osa nendest turistidest meelitada Tartusse. Kasutaksime ära seda, et meie lähedal toimub nii suur kunstiüritus.
Suvel võeti vastu uus muuseumiseadus. Kui palju muutis see kunstimuuseumi ülesehitust ja eesmärke, mis on muutustes kõige olulisem?
Uue muuseumiseaduse järgi sai kohaldatud meie põhimäärus. Seniste tegevuste kõrval hakkame rohkem panema rõhku näituse- ja publikuprogrammidele, muuseumiharidusele, nii oma rikkalike kogude kui ka kaasaegse kunsti ja üldse kunstivaldkonna populariseerimisele. Võibolla ongi suurema vahendaja rolli võtmine suurim muutus.
Sellega seoses kaob ära muuseumi teadusdirektori ametikoht. Kas kunstimuuseumist kaob ära ka igasugune teaduse tegemine?
Mitte ühtegi senist tegevust ei lõpetata ja mitte miski ei kao ära.
Nii praegu kui ka edaspidi töötatakse edasi kogudega, uuritakse kunstnike elu ja loomingut, avaldatakse katalooge, kirjutatakse tekste, valmistatakse ette loenguid ja näitusi.
Kõik see eeldab uurimistööd nii meie enda kollektsioonis kui ka raamatukogudes.
Kui palju toob muuseumi struktuurimuudatus kaasa kollektiivi vähendamist?
Pisut muutub tööjaotus. Meie ressursid on väga piiratud, tööd ümber korraldades loodame neid efektiivsemalt kasutada.
Valimiste eel on olnud mitmes kohas juttu kunstimuuseumi osalisest või tervikuna saatmisest Raadi kultuurilinnakusse. Mida arvab sellest direktor?
Ma arvan, et need on väga huvitavad mõtted.
Käisin ka ise ühel sellisel valimisdebatil, kus mitmel erakonnal ja valimisliidul olid välja käia plaanid seoses Tartu kunstimuuseumi asukohaga ja muuseumi töö korraldamisega.
Kui palju saab direktor vastu seista või – vastupidi – takka lükata sellistele mõtetele, et muuseumil tuleb minna osaliselt või tervikuna kultuurilinnakusse?
Ma ei teagi, kus see kultuurilinnak seal asub. Kuhu siis ikkagi minna, kas vanade sõjaväehoonete vahele või ehitusplatsile või kuhugi mujale ...
Minu ülesandeks on see, et paljude inimeste nii hoolega kogutud, hoitud ja korrastatud kunstipärand võimalikult paremal moel säiliks. Vastavalt sellele pean mõtlema, kuidas ja kus seda säilitada.
Mulle tundub, et kogu see Raadi mõte on valimiste eel õhku visatud pall. Ma ei tea, kas peale 20. oktoobrit sellest üldse enam räägitakse.
Tartu kunstimuuseum
• Tartu kunstimuuseum moodustati linnavalitsuse otsusega 17. novembril 1940 asukohaga Suurturg 3, praegune Raekoja plats 3.
• Muuseum avas oma uksed 2. mail 1946 ümberehitatud elumajas Vallikraavi 14, kus praegu paiknevad kogud ja tööruumid.
• Aastal 1988 sai muuseum oma kasutusse ka hoone aadressil Raekoja plats 18 ehk viltuse maja.
• Aastail 1990–2013 on muuseumis olnud kuus direktorit.
Allikas: Tartu kunstimuuseum