Õpetaja Sepp õpetab ka nõusid pesema

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Siin see Eesti väikseim kool ongi: Järvselja algkooli õpetaja Maie Sepp ning tema õpilased Karl Gustav Kliimand ja Helen Sakson. Sügisest õpib autojuhiks-fotograafiks saada sooviv Karl Gustav Kliimand Võnnu keskkooli kuuendas klassis. Arstiks saada sooviv Helen Sakson ning õpetaja Sepp jätkavad koos kahe uue poisiga kolmandas klassis. Esimest korda Järvselja kooli ajaloos on sügisest seal vaid üks klass.

FOTO: Lauri Kulpsoo

Eesti väikseimas koolis, Järvselja algkoolis, käib praegu kaks last, kes õpivad neljadele-viitele. Nad oskavad ka nõusid pesta ning tunnevad suletud silmadega ära ginnala vahtra ja punase sarapuu. Õpetaja Maie Sepp õpetas.


Kui palju oli Järvselja koolis siis lapsi, kui maal kihas elu?

Siin on alati vähe lapsi olnud. Minu ajal oli kõige rohkem õpilasi, pealt kahekümne, 1970. aastate alguses. Siis töötasime koos teise õpetajaga. Muul ajal olen üksi olnud.
Võiksite pensionil olla ja hoolitseda oma talu eest, mis sai mõni aasta tagasi kauni kodu tiitli.

Võin pensile kah jääda, aga mul on kahju lastest, kes jäävad siis koolita. Siin on üks varsti kooli minev diabeetik. Kool peaks tal olema kodu lähedal, muidu võib juhtuda, et pere kolib mujale.

Kas teie asemele tulijat pole?

Ei usu, et keegi tuleb, sest kogu aeg on kooli kinnimineku oht. Mitu korda on selline otsuski tehtud, aga oleme edasi elanud. Tänavu hakkas kinnipanemise jutt jälle peale, siin tehti suur koosolek. Aga lapsevanemad ütlesid «ei».

Õpetajatööd peetakse raskeks. Kuidas väänikutega toime tulete?


Mulle pole see töö raske.  Pärast abiellumist läksime Tallinna lähedale Tamsalu sovhoosi elama. No nad ikka olid seal väänikud, need poisid. Üks kolmanda klassi poiss oli niisugune tegelane, et sellist annab otsida. Tulin toime, ei pidanud erikorda kehtestama.

Kui laps hakkab mulle vastu, kuulan ta ära, vaatan teda pika pilguga ja sellest aitab. No ma ei ole küll leidnud, et oleksin pidanud midagi rohkem tegema või lapse peale karjuma.
Ma ei saa aru, kui tänapäeval tuuakse politsei klassi. Siis ära ole õpetaja, kui pead endale politsei appi tooma! Politseil on oma töö ja õpetajal oma. Õpetaja ei tule tööga toime, kui ta peab endale abi kutsuma.

Mida emad-isad lapsi kasvatades valesti teevad?

Kõik tehakse laste eest ära, see on viga. Laps tuleb maast madalast panna lihtsaid töid tegema. Keegi ei nõua ju, et ta peaks puid lõhkuma, aga peenrakest peaks laps maal küll rohima, nõusid pesema ja tuba koristama.

Aga vaat neid kõige lihtsamaid asju lapsed enam ei oska – ei saa nõelale niiti taha, ei tea, kas rehal on pulgad üles- või allapoole. Sellist asja ei tohiks olla.
Kui meil on koolis kellegi sünnipäev, siis sööme siin koos ja pärast peseme koos nõud ära. Kui seda esimest korda tegime, ütles üks laps, et ema ei lase tal kunagi nõusid pesta. Nüüd on tal asi käpas.

Missugune see laps on, kes suurena rappa läheb?


Seal on kodu süüdi. Näiteks laiskus tuleb kodust, laps on seda seal näinud. Siin ainult kool aidata ei saa. Kodu peab kah aitama, sest laps tuleb panna oma kohustusi täitma.
Kõige rohkem kipuvad käest ära minema need lapsed, kelle isa-ema on lahku läinud. Need lapsed muutuvad kohe, nad hakkavad olukorda oma kasuks pöörama. Lapsel peab ikka terve pere olema.

Peate varsti kuldpulmi. Kuidas teil on õnnestunud oma pere terve hoida?

Üks pool peab kuigipalju järeleandlikum olema kui teine. Meie peres kipub minu sõna peale jääma.

Kas lapsele tohib vitsa anda?

Siis peab asi ikka päris hull olema, kui lapsele tuleb vitsa anda. Otsast otsani vitsa vastu ma ei ole.

Kuidas suhtute lapsega koos õppimisse?

Kui mu vanem poiss käis siin koolis, siis mõtlesin, et ma ei vaata ta õppimist, sest koolis oli väga palju tegemist. Ta kasutas seda ära, vahel oli midagi tegemata või oli lohakalt tehtud. Teise poisi õppimist ma vahel vaatasin, aga ei kontrollinud. Ta kartis, et ma kontrollin, ja alati oli kõik tehtud.

Esimestes klassides tuleb emal või isal ikka koos lapsega õppida. Siis laps näeb, et tema õppimisest on peale õpetaja huvitatud ka ema ja isa. Nii saab õppimise algus lapsele kätte. Kui kodus ta kooliasju ei vaadata, hakkab laps käega lööma.

Mida vabal ajal teete?

Mul on kangasteljed üleval, koon kogu aeg vaipu. Koolis on kõik vaibad minu tehtud. Ka kõik lapsed, lapselapsed ja tuttavad on saanud vaibad.

Lilled ja koduümbrus võtavad samuti aega. Metskonna kasvuhoonest on võimalik igasuguseid taimi osta, aga ma jändan ise taimedega. Mul on oma tomatisort, mida olen 30 aastat kasvatanud. Sordi nime olen unustanud, siin kutsuvad kõik seda Maie sordiks.

Kasvatan kasvuhoones ka lilletaimi ja käin öösel kütmas, et külm neid ära ei võtaks.

Mis kell siis tööpäev algab?

Kell viis hommikul. Sellepärast, et mul on siga, kanad, koer ja kass. Pean nad ära söötma ja kella seitsmeks koolimajas olema. Olen kohe uhke, et mul on loomad. Üks pooleteiseaastane laps käis meil just külas. Terve Tallinna tee oli ta omaette korranud: kukk, kana, siga. Kus laps nüüd enam loomi näeb? Tal on ju ainult plastmassist lehm, kukk, kana ja siga. Need ei tekita lapses kunagi sellist emotsiooni nagu elus loom.

Kui aega oleks rohkem, mida teeksite?

Teeksin rohkem käsitööd ja loeksin rohkem. Loen praegu ainult eriala- ja aianduskirjandust. Olen selline, et kui raamatu kätte võtan, siis pean selle kohe lõpuni lugema. Vaheajal võtan juturaamatud kätte.

Kooli 60. aastapäevaks tegin väikse raamatu. Nüüd on kavas koostada raamat Parapalu küla kohta.
-----------------------------------------------------------

Järvselja lapsed on puudega teretuttavad

Kehalise kasvatuse tunniks dressidesse pugenud Järvselja algkooli teises klassis õppiv Helen Sakson ja viienda klassi poiss Karl Gustav Kliimand seavad kooliriided korralikult riidepuule.
Huvitav, kas nende õpetaja Maie Sepp on väga nõudlik või lausa kuri? «Ta ei ole üldse kuri,» vastab Helen Sakson. «Kui, siis ainult natuke.»

Aga kas õpetaja Sepp vahel nalja kah viskab? «Nüüd jälle natuke teeb nalja,» kostab sügisest Võnnu keskkooli kuuendasse klassi minev Karl Gustav Kliimand.

«Õpetajal on ka oma mured,» märgib õpetaja Sepp. «Jaanuari alguses jäi mu abikaasa ootamatult väga haigeks, lapsed said kohe aru, et midagi on lahti. Õnneks tegid arstid imet.»

Õpetaja Sepp võimleb laste kangeks jäänud seljad sirgeks ja hakkab siis nendega pimesikku mängima. Aga see pole lihtne pimesikk, vaid loodusõpetuses õpitu kinnistamine. Kinniseotud silmadega lapsel tuleb puu oksi ja tüve katsudes ära tunda.

«Kõige raskem oli meelde jätta ginnala vahtrat,» räägib Karl Gustav Kliimand. Nüüd on see meeles. Meeles on mõlemal õpilasel ka siberi seedermänd, püramiidtamm ja teised kooli juures kasvavad puud. Vaatad neid väikseid inimesi ja lihtsalt kadestad. Kõik siiski meeles ei püsi: Helen Sakson jookseb poole kodutee pealt koolimajja tagasi – kehalise kasvatuse riided ja botased said kaasa, aga koolikott jäi maha.

«Nii palju asju on täna,» vabandab tüdruk ja lippab mõnesaja meetri kaugusel olevasse koju tagasi. (TPM)
----------------------------------------------------------

CV
• Sündinud 26. mail 1940 Jõgevamaal Saarel.
• Lõpetanud Tartu pedagoogilise kooli ja Tallinna pedagoogilise instituudi (1966).
• Töötanud Saare koolis, Tamsalu lähedal Vajangu ja Umbusi koolis, 1964. aastast Järvselja kooli õpetaja.
• Abikaasa Värdi Sepp oli Järvselja metsaülem, nüüd peab ta pensionipõlve ja sõidutab Maiet Palupera külas olevast kodust hommikul tööle ning pärastlõunal jälle koju tagasi.
• Kaks poega: Eero on Järvseljal metsaülem ja Risto Valgamaal metsaülem. Kolm lapselast, kellest kaks on käinud Järvselja koolis ja õpivad nüüd ülikoolis. Valgamaal elav lapselaps lõpetab üheksandat klassi.

Tagasi üles