Peatreener Mati Alaveri arvates on meil suusatajaid, kellega minna Sotši olümpiale

Mati Alaver

FOTO: Joosep Martinson / Õhtuleht

Räägime hommikupoole. Mati Alaver on just tulnud oma jooksuringilt ning ütleb, et hommikuti jookseb paarkümmend minutit, õhtul sõidab poolteist tundi rattaga. Talle omase maksimalismiga lõpetab ta intervjuu alguseküsimused kokkuvõttega: viletsas vormis olev treener on tarbetu.

Teen selle intervjuu sooviga teada saada, mida peatreener Alaver suusahooajast ja Vancouveri olümpiast arvab. Pole seda siiani kusagilt pikemalt lugenud. Paljudel meist on suusatamise kohta omad ootused ja hinnangud, kuid mida arvab Alaver ise. Ka on meile sisendatud, et olümpiamängud on justkui kõrgeim eksam, mille järgi hinnatakse kogu meie sporti. Seepärast ei saa ma teisiti, kui küsin rohkem kui vaid olümpial teatesõidu ebaõnnestumise kohta.

Mida suusatajad praegu teevad, aprilli teises pooles?

Sportlastel on praegu tüüpiline üleminekuperiood, aktiivse puhkuse periood, ning see on välja kujunenud varasema kogemuse põhjal hästi jämedalt 15. aprillist 15. maini. Sel ajal on vaja lahendada kõik terviseprobleemid ning funktsioonid, mis talve jooksul on kuidagi üle koormatud, tuleb taastada.

Kas sa tead, mis nad teevad?

Detailideni kindlasti ei tea ja ei peagi teadma. See on kogu aasta kõige lõdvem periood, kus vanemad ja kogenumad sportlased nagu Jaak Mae ja Andrus Veerpalu korraldavad oma töö varasema kogemuse põhjal. Oleks äärmiselt narr hakata nüüd neile tegema ettekirjutusi, kui üks on perekonnapea, kel neli last, ja teisel kolm last. Mingi vabadus peab inimesel olema. Noorematele meestele teeme ka üleminekuperioodi treeninguskeemi.

Mis tuleb 15. mail?

15. mail algab individuaalne treeninguperiood, laager tuleb 21. mail. Nad peavad tulema laagrisse sellises seisus, et jõuaksid juba hästi treenida.

Järelikult mingit olulist lõdvakslaskmist sel vahekuul ei ole.

Jah, suurt lõdvakslaskmist ei saa olla. Et keegi tuleb laagrisse viis kilo ülekaalus või niisuguses seisus, et ei jõua 15 kilomeetrit joosta. Või kolm tundi rattaga sõita, või et jõunäitajad oleksid oluliselt langenud. Sellist asja ei saa olla.

Mis aeg sulle kui peatreenerile praegu on?

Aasta kõige pingelisem aeg. See on aeg, kus tuleb analüüsida eelmist hooaega, kus tuleb kokku saada järgmise hooaja eelarve tulude pool. See tähendab pingelisi läbirääkimisi meie suusaliidu peasponsoritega, siis suursponsoritega. Sealt allapoole tulles meie järelkasvustruktuuride sponsoritega, veel allapoole tulles meeste isiklike sponsoritega.

Kas kõik sponsorid jätkavad?

Ma ei saa öelda, et kõik, aga enamik jah.

Ütlesid, et teed hooajast kokkuvõtteid. Vancouveri olümpiast on paar kuud möödas. Mis läks hästi, seda me teame. Aga mis on Eesti suusatamise suurimad probleemid, mida Vancouver meile näitas?

Vancouveri analüüsi tuleks nüüd, kui on kaks kuud möödas, teha rahulikult ja emotsioonivabalt. Kui läks väga hästi, nagu Torino olümpiamängudel, siis kirjutasid meediaväljaanded, et Eesti on suusatamise suurriik. Rahustasin kõiki, et Eesti ei ole, ja meist ei tule kunagi suurriiki, oleme seal kusagil keskel.

Me esinesime Vancouveri olümpial viletsalt, kui võtta nii, nagu praegu on moes öelda, et jätame selle Kristina Šmigun-Vähi medali kõrvale...

Kui selle ära võtame ja Veerpalu kuuenda koha ka, siis esinesime viletsalt. Iseasi, et väikene riik võidaks olümpial rohkem kui ühe medali, see on hullude eestlaste - minu sealhulgas - soovunelm. Praegu oleme suusatamises ka keerulises olukorras. Heas mõttes, aga ka jutumärkides tänu Andrusele, Kristinale ja Jaagule, kes on lati ajanud hirmkõrgeks.

Miks see üldine hinnang Vancouverile on negatiivne? Seal on mõned asjad, mis kallutasid hinnangu väga negatiivseks. Üks oli kindlasti meeste teatesuusatamise viimane koht, mis ei näita üldse meie suusatamise taset. Või meeskonna taset, kui vaadata viimase nelja aasta ja ka selle aasta meeskonna seisu rahvuste karika arvestuses. Me oleme kogu aeg maailmas üheteistkümnendal kohal. Me oleme keskel.

Et seda paremini iseloomustada, kirjutasin ma ka välja, mis vigu tegi treener teatemeeskonna formeerimisel.

Sa räägid endast...

Jah. Räägime asjadest nii, nagu nad on.

Meie jaoks lõppes teatesuusatamine tegelikult juba eelmisel päeval, kui ma meeskonna üles andsin ning nimetasin Algo Kärbi võistkonda. Võrdlesin kahte meest, keda panna sõitma: Algo Kärpi ja Peeter Kümmelit. Võrdlesin nende viimase aja võistlusi ja võtsin ka tausta. Viga algas sellest, et ma ei teadnud, et Algol on kaks roiet murdunud. Selle tegi doktor Toomas Tein selgeks alles 4. märtsil ultraheliuuringul. Aga seal kohapeal võrdlesin mina kahte meest.

7. jaanuaril tegi Algo väga hea sõidu, oli maailmakarikaetapil kahekümne teine ning kaotas 10 kilomeetris Lucáš Bauerile minuti ja hilisemale olümpiavõitjale Dario Colognale 25 sekundit. 30. jaanuaril Eesti meistrivõistlustel pursuidis - see on siis jälitussõit - oli Algo esimene. Teine oli näiteks Andrus Veerpalu, kes pursuidis väga vilets polegi, nagu näitas Lahti maailmakarikaetapp, oli maailmas vist kuues.

4. veebruaril oli 15 kilomeetri vabasõit Siguldas, Skandinaavia karikaetapp. Seal oli Peeter 21., kaotas võitjale 1.40. Mind aga tegi murelikuks, et ta kaotas ka Eeri Vahtrale seal 42 sekundit. Siis oli olümpia sprint, kus Peeter oli 14. - olen pannud tema potentsiaali realiseerimiseks umbes 95%. Ja veel viis päeva hiljem osales ta tiimisprindis, seal oli potentsiaali realiseerimine 90%. Eelmisel päeval tegid mehed soojendustreeningu ja Algo hindas, et seisund on väga hea. Kuna mina Algoga töötan, võin praegu öelda, et järelikult ta ei oska oma võistluseelset seisundit hinnata. Ehk treeneri vead: et ma viisin Algo olümpiale...

Lausa olümpiale...

Muidugi, doktor Tein ütleb, et teda oleks pidanud kodus ravima.

Ma küsiks siin küll vahele: miks sa ei teadnud, et sportlasel on kaks roiet katki?

Kui see õnnetus 3. veebruaril juhtus, tuli Algo koju ja kohe saatis võistkonna arst ta röntgenisse. Jah, kahjuks on sul hea küsimus, miks sa, treener, ei teadnud. Tein ütleb, et sportlasel röntgen ei näita, tavakodanikul näitab. Oleks pidanud tegema ultraheliuuringu. Meie ei teinud seda.

Olümpia teatesõit oli juba Algo sinna nimetamisega määratud läbikukkumisele, sest olen kindel, et selles lumesajus oleks Peeter Kümmel koos esimestega ära istunud, ja siis oleks meie koht olnud üksteist. Ka Kaspar Kokk sõitis sel päeval väga tagasihoidlikult. Nägime hiljem, Lahti etapil, Eeri Vahtra sõitis tunduvalt paremini.

See viimane koht oli tõesti emotsionaalselt väga valus koht.

Jah, nii see oli. Võtame teise ala, mis tingib negatiivse fooni. Olen nõus, et esinemine meeste individuaalsprindis oleks pidanud olema parem. Peeter Kümmel tuli 14. kohale, Peeter realiseeris oma potentsiaali 95%. Timo Simonlatser oli 27., realiseeris oma potentsiaali 99%, võib-olla.

Vaheaegades sõitis Kein Einaste kümnenda koha piirimail, Anti Saarepuu viieteistkümnenda koha piirimail. Nüüd on oleks... Kui need mehed poleks kukkunud, oleks meil neli meest pääsenud edasi ja sellega oleksime olnud neljas sprindiriik maailmas. Aga ma saan aru, et oleksid ei maksa spordis midagi. Kui kolmest sportlasest kaks kukkujat on eestlased, siis... Lubamatu.

Aga tavalised distantsid?

Samasse ritta panen Aivar Rehemaa esinemise. Meil olid Aivariga seotud selged ja õigustatud ootused peale eelmist hooaega, kus ta sõitis korduvalt esikümnesse ja oli ka maailmameistrivõistlustel kümnes. Aivari enda eesmärgid selleks hooajaks olid veel kõrgemad, kahjuks jäid need nii maailmakarikasarjas kui ka olümpiamängudel saavutamata.

Miks?

Väga üldistades ütleme nii, et alates - see on nüüd tagantjärele tarkus - oktoobris lõppenud Ramsau mäestikulaagrist näitasid kõik stardid, et Aivar on ületreeningu seisundis. Ta ei taastu nendest koormustest ära. Ta ei taastunudki täielikult selle hooaja ettevalmistusperioodil kasutatud koormustest. Korra tekkis mulje, et asjad lähevad. See oli Davosis 14. detsembril, kui Aivar oli 15 km vabasõidus 23. Peale esimest ringi, peale esimest viit kilomeetrit, oli ta seitsmes. Kui Aivari algkiirus on hea, siis reeglina sõidab ta häid sõite. Aga juba nädal hiljem oli seisund nii, et ta pidi katkestama.

Need olid kolm momenti Vancouveris, mis olid selgelt allpool meie võimeid ja ootusi.

Teatesuusatamises tegid vea, sprinti mõjutas väga palju kahe mehe kukkumine. Sinu enda jutust lähtudes: nägid Rehemaad ületreenituse seisundis, nägid, et ta ei tule sellest välja. Kas olümpiale minnes aimasid ette, et Rehemaaga võib nii minna, nagu läks?

Aus vastus on, et fifty-fifty. Aivariga oli viimases olümpiaeelses laagris kaasas - nagu kõikides laagrites - Anatoli Šmigun. Anatoli teeb igal hommikul funktsionaalseid teste, mis põhinevad EKG analüüsil. Need sisendasid teatud lootust.

Testid on objektiivne võrdlusmaterjal ja nende järgi ütles Anatoli, et me hakkame jõudma väga lähedale Libereci maailmameistrivõistluste eelsele seisundile. Sealt tekkis lootus. Jällegi kogemuse baasil - kui oled ühte tööd teinud 1976. aastast - tegi olukord ettevaatlikuks. Minu lähenemine oli: variant on, seisund paraneb, aga garantiid ei ole.

Eesti suusatamise kuulsus püsib praegu kolmel nimel (Veerpalu, Šmigun-Vähi, Mae) ja seda on ühe väikese maa kohta päris palju. Aga. Mitte et ma arvaks, et neil kolmel oleks käes aeg areenilt lahkuda, aga selge, et nad hakkavad oma karjääri ikkagi lõpetama. Mis seisus on Eesti suusatamises põlvkondade vahetus? Kas ma liialdan, kui ütlen, et suhteliselt kehvas seisus.

Ma räägiksin arvude keeles. Aastal 1995 olime mingil määral samas seisus nagu praegu, tegelikult olime muidugi palju viletsamas. 1995. aasta maailmameistrivõistlused toimusid Thunder Bays ja Veerpalu sai seal 30 kilomeetri distantsil 30. koha (kaotas võitjale 7.21), 10 kilomeetris oli ta 72. (kaotus võitjale 3.50). Mae sai 30 kilomeetris 55. koha (kaotas võitjale 10.24) ning 50 kilomeetris 57. koha (kaotus 17.30).

Majanduslikult olid ajad palju keerulisemad kui praegu. Mingeid taustajõude meil polnud, mina keerasin käised üles ja tegin panuse neile kahele mehele. Tööjaotus oli väga selge: mina pean tagama tausta ehk elementaarse toimetuleku ja treeningutingimused, teie asi on teha maailmas kõige kõvemad treeningud.

Neli aastat hiljem Ramsau maailmameistrivõistlustel (ehk praegu nelja aasta pärast on Sotši olümpia) võitis neist küll ainult üks mees medali - Veerpalu 50 kilomeetris hõbeda (kaotus võitjale 32 sekundit), Mael jäi aga medalist puudu 3 sekundit. Tagaajamisvõistluses oli ta viies, kaotas võitjale 24 sekundit.

Kui nüüd vaatame nende kahe mehe lähtepositsiooni neli aastat enne Ramsaud ja võrdleme, mis seis on meil Sotšiks, siis Aivar Rehemaa lähtepositsioon on tunduvalt parem. Ta on juba, küll mitte sel aastal, aga eelmisel aastal sõitnud korduvalt kümne hulka, sel aastal kahekümne hulka.

Kein Einaste lähtepositsioon on tunduvalt parem, ta sõitis sel aastal välja 7. ja 13. koha. Algo Kärbi lähtepositsioon pole halvem kui tol ajal Jaagul. Karel Tammjärve lähtepositsioon - täiesti hea. Kareli selle aasta sõit, mis on jäänud tähelepanuta, oli U-23 maailmameistrivõistluste viies koht, nii head kohta pole eestlased selle vanuseklassi võistlustel varem saanud. Sprindi poolelt julgeksin lisaks Einastele nimetada ka Peeter Kümmelit, Anti Saarepuud ja Timo Simonlatserit.

Kui vaatame ainult neid arve, on meil potentsiaaliga suusatajad. Aga ma ei saa mingil juhul väita, et keegi nende hulgast tõuseb tippu, kuigi meie teeme selle nimel tööl ja ma usun, et nad tõuseks samale tasemele kui Kristina, Andrus või Jaak. Neid kõiki kolme iseloomustab samuti äärmine pühendumus, äärmine professionaalsus, suurte eesmärkide nimel loobumise võime. Ma ei tea ka praegu, millest Andruse või Jaagu pere aastal 1995 elas, neil polnud mingit sissetulekut.

Sa kasutad hästi palju sõna lähtepositsioon. Et paljudel meestel on see praegu sama või paremgi, kui oli Veerpalul ja Mael 1995. aastal. Mida need nooremad mehed peavad tegema, et sellelt lähtepositsioonilt saaks ligilähedaseltki see, mida on teinud Veerpalu ja Mae?

Ligilähedal Veerpalule ja Maele Aivar Rehemaa juba eelmisel aastal oli. Juba oli. Ta ei pea mingit imet tegema. Ta sõitis eelmisel aastal neli korda maailma esikümnesse, mis on väga hea saavutus.

Suusatamise õnnetus on selles, et konkurents on väga tihe. Toon võrdluse, mis väga paljudele ei meeldi. Et suusatamises sõita maailmas välja kolmekümnes koht, saad võitjale kaotada keskmiselt neli protsenti. Kui kaotad võitjale neli protsenti mõnel Eesti nii-öelda rahvusspordialal, mis koha sa siis saad? Kaotades neli protsenti pole sa mitte kolmekümnes, vaid oled raudselt kohal kuus kuni kümme. Kui oled kohal kuus kuni kümme maailmas, oled rahva poolt armastatud sportlane, kui oled suusatamises kolmekümnes, pole sa mitte keegi.

Aga sinna esikümnesse jõudmiseks - mida tuleb teha? Väga lühike vastus: hullumoodi tööd.

Kas need mehed on valmis tegema hullumoodi tööd?

Seda pead küsima meeste käest. Kellegi eest ei saa treener kätt tulle pista, aga nad on juba teinud ja teevad seda tööd.

Ma kasutasin täiesti teadlikult sõna ligilähedalegi, sest on ju selge, et Veerpalu, Mae ja Šmigun on lati hirmus kõrgele ajanud. Oletame, et nad on erandlikud...

Lepime kokku, et nad on kõik kolmekesi väga andekad inimesed. Isiksustena ka väga tugevad, sest paljas anne ei vii kedagi tippu. Ühelgi erialal. Kõiki kolme iseloomustab äärmine pühendumus ja kirg. Kirg selle tegevuse vastu, mida nad teevad, kuidas nad treenivad. Ülim kirg.

Kas nendel, keda sa paned siia lähtepositsioonile, see kirg puudub?

Nii ei väida ma kindlasti. Osal on see juba praegu ja osa puhul on see väljakutse treeneritele. Öeldakse, et treeneri esimene ülesanne on sportlases pühendumuse kasvatamine. Kui see pühendumus on kasvatatud, siis edasi on treeninguprotsess juba lihtne.

Andruse ja Jaagu puhul võib öelda, et mul õnnestus see pühendumus kui treeneri proovikivi, noh ütleme, rahuldavalt teostada. See on väljakutse kõigile Eesti treeneritele, kes teevad koostööd nende sportlastega, keda ma nimetasin. Siia võib julgelt lisada Kaija Udrase, Triin Ojaste, Eeri Vahtra, ja järele on tulemas väga huvitav noormees, Raido Ränkel. Neil igaühel on erinevad treenerid, tegu on viie-kuue treeneriga - kuivõrd neil treeneritel õnnestub neis sportlastes kasvatada pühendumust.

Mida sina pead tegema, et see lähtepositsioon viia ligilähedaselt Andruse ja Jaagu tasemele. Arvan, et keskmine suusasõber saab suurepäraselt aru, et sellist aega niipea ei tule, kui üldse tuleb, nagu on olnud Veerpalu, Mae ja Šmiguni aeg. Ma arvan, et keskmine Eesti spordisõber on vägagi rahul, kui järgmine põlvkond sõidab esikümnesse, ja sõidab sinna pidevalt.

Pidevalt sõita on väga raske, aga see ongi meie eesmärk. See on meie peasponsoritega kohtumisel üks diskussiooniteema. Teema eesmärkidest - millised peavad olema järgmise olümpiatsükli Eesti Suusaliidu eesmärgid. Siiamaani oli lihtne: me rääkisime medalivõidust, sest meil olid need medalivõitjad olemas. Praegu kaldub me valik üha enam sinna suunda, et valmistada ette sportlaste põlvkonda, kel on jõukohane sõita esikümnesse. Praegu on sinna sõitnud Rehemaa, Saarepuu - kolmel tiitlivõistlusel esikümnes, jube hea tulemus -, sinna on sõitnud Einaste, Kümmel, Simonlatser. Meie õnnetus on see, et nad sõidavad sinna liiga harva.

Mida sina pead tegema, et nad hakkaksid esikümnesse sõitma tihedamini?

Ma pean eelkõige tagama selleks organisatsiooni. Et see organisatsioon, mis meil on loodud, toimiks edasi. Et see organisatsioon suudaks ära tunda tõelise talendi - kui meil tuleb uus Andrus või Kristina või Jaak. Et see organisatsioon suudaks ka uue talendi tõelisse tippu viia. See võib võtta palju aega. Toon Rootsi näite. Kas sa mäletad, millal Rootsi naiste distantsisuusataja sõitis maailmas medalile?

Ei mäleta.

Ei saagi mäletada. Kolmkümmend aastat on möödas. Nüüd tuli Charlotte Kalla, eelmine oli Marie-Helene Westin.

Sa oled suusakoondise peatreener ja sinu käe all on tippu jõudnud kaks meest. Miks ülejäänud pole jõudnud? Miks on Rehemaa-Koka - või üldisemalt öeldes järgnevate - tasemevahe Veerpalu-Maega ikka nii suur?

Siin on vaja sõnastada, mis on tipu kriteerium. Saarepuu on sõitnud kolmel tiitlivõistlusel esikümnesse, arvan, et iga erialaliidu inimene ütleks: see on tippsportlane.

Arvan, et keskmisele suusasõbrale olekski tipu kriteerium tihedam olek esikümnes.

Siin peame tulema kahe jalaga maa peale. Millise tasemega tulemust eeldab esikümnesse sõit. Kui palju võid kaotada võitjale. See on üks protsent.

Rehemaa eelmise hooaja lõpu FISi punkt oli 7,9. Kaheksa FISi punkti on üks protsent. Viiel parimal võistlusel kaotas ta maailma parimatele keskmiselt ühe protsendi ja see võimaldas tal hooajal sõita neljal korral kümne hulka. Kui lähed ükskõik millisele muule spordialale ja võtad ühe protsendi, oled tihti juba medalil. Üks protsent viie parema võistluse keskmisena on superklass, Eestis pole kõikidel aladel kokku isegi kümmet niisugust sportlast.

Paaril viimasel aastal ma natuke isegi ignoreerisin psühholoogia tähtsust ja osakaalu spordis, kuid sel kevadel peame taas koostöö käima panema. Miks? Kuna Kristina, Andruse ja Jaagu latt on aetud nii kõrgele. Järelikult on kõrged ka hindamise kriteeriumid, millega meie noored lähevad maailmakarikasarja. Sa sõnastasid väga kõrge eesmärgi - et nad sõidaksid tihedamini kümne hulka. Ma ka tahan seda, hullult tahan.

Aga ma annan endale aru, kui ma neid tulemusi analüüsin - kui paljudele nendest meestest ja naistes on reaalne jõuda nii kõrgele, et nad on maailma eliidis ühe protsendiga maas võitjast. Seal kipub tulema mõte: kas ma olen ikka nii andekas, et kaotust ühe protsendi peale saada.

Kas nendel suusatajatel, kes on nüüd seal lähtepositsioonil, näed seda andekust?

Nende sportlaste hulgas, kelle nimesid ma nimetasin, on paar, kes oma kehalistelt eeldustelt ei jää oluliselt alla Andrusele ja Jaagule. Aga me ei saa ühegi metoodikaga ära mõõta nende sportlaste isiksuseomadused. See on pühendumus - kui palju sportlane ja tema treener ehk see võitlev tandem, kes selle tulemuse toob, mängu paneb. Kas mõlemad panevad 100 protsenti. Kui üks paneb 99, siis sellest ei piisa.

Kas see treener oled sina?

Ei, sprinteritel on oma treener, Bjørn Kristjansen. Kaspar Kokk töötas kogu eelmise hooaja Jaanus Teppaniga. Kalju Ojaste töötab Raido Ränkeliga, nagu oma tütregagi. Kalmer Tramm töötab Kaija Udrase ja Eeri Vahtraga. Mina teen treenerina praegu koostööd Jaagu, Andruse, Algo ja Kareliga. Aivar Rehemaa töötab Anatoliga ja selle tandemi puhul võin ma küll öelda, et mõlema panevad 100 protsenti.

Aga ülejäänud.

Pigem panevad sada protsenti.

Kuidas sa hindad meie noorte treenerite taset? Kas see on ligilähedanegi sellele, et nende käe alt tuleks tippu minna tahtvaid ja suutvaid suusatajaid?

Vastus on kindlasti jah. Tulemuse teevad meile ära kolmanda, neljanda ja viienda taseme treenerid. Viienda taseme treenereid on meil ainult kaks. Oluline on neljas ja kolmas tase. Mis on muret tekitav: neljanda astme treenereid on meil 23, kuid ainult 13 neist töötavad põhikohaga. Kolmandas astmes on 15, neist 11 on põhikohaga. Mulle teeb kõige rohkem muret, et 40 protsenti nendest treeneritest ei tööta põhikohaga. Miks nad ei tööta? Treeneri sotsiaalset staatust pole ja treener ei tule lihtsalt toime, ei toida peret ära.

Spordis on väga keeruline aeg, kui juunioridel tuleb minna meeste või naiste hulka, just seal kaovad paljud andekad sportlased ära. Mida teha, et kadu seal oleks hästi väike?

Sellest rääkida on väga lihtne, teema ise on väga valus ja võtmekoht kõigis riikides. Räägin sellest, kuigi paljudele see jutt ei meeldi. Ma nimetan seda euroopalikuks tippspordi rahastamise mudeliks. Sel teemal räägivad Saksamaa ja Itaalia suusakoondiste peatreenerid Jochen Behle ja Silvio Fauner, ka tšehhide meeste peatreener Mira Petrasek, suhteliselt avameelselt, kuidas neil see käib.

Näiteks Saksa suusaliidul on jõustruktuurides (relvajõud, toll, looduskaitse, politsei) 99 kohta, mehed ja naised, aga neil on seal ka mäesuusatamine ja laskesuusatamine. Jochen Behle ütleb selle kohta, et Mati, seda ei ole sugugi palju, kuna Fauneril on Itaalias 75 kohta ainult murdmaasuusatamisel.

Süsteem on nii, et peatreener Behle saab paberilehe, kus on määratud struktuur, kui palju juunioride nimesid ta kirjutab sisse, kui palju täiskasvanuid, kui palju taustajõude. Palgaküsimusega ta üldse ei tegele. Kui ma räägin temaga, ta ütleb, Mati, ära valeta, millest te sportlased siis elavad. Me otsime stipendiume, et maksta oma suusatajatele, seal maksavad jõustruktuurid sportlasele palka. See on jube lihtne lahendus, aga meil on seda teha väga keeruline.

Miks on keeruline?

See otsus on kinni poliitikutes. Aga see vajaks selgeksrääkimist. Meil räägitakse ka pärast Vancouveri olümpiat paljusid asju justkui ümber nurga. Eeldus on, et me tahame oma riigile spordiedu, aga rahastamise mudelit me ei saa teha. Euroopa on seda mudelit otsinud viiskümmend aastat ja on selleni jõudnud. Ja kõik Euroopa Liidu riigid lähevad seda teed. Aga me isegi ei söanda kõva häälega rääkida sellest.

Mul on veel üks näide - Saksamaa suusataja Rene Sommerfeldt ja Jaak Mae.

Neisse on nende sportlaskarjääri jooksul investeeritud kui potentsiaalsetesse treeneritesse ütleme 7-8 miljonit krooni, jube raha. Nii Veerpalusse, Maesse või ütleme Sommerfeldti. Sommerfeldt lõpetas nüüd karjääri. Küsisin, mis sa teed. Ta ütles: mulle tehti ettepanek, et ma koolitan ennast treeneriks. Kuidas see käib? Temaga tehti jõustruktuuride leping, see läheb edasi, Bundeswehr maksab talle palga, kaks ja pool tuhat eurot, ta hakkab tööle noorte ja juunioride treenerina ja läbib kaheaastase spetsiaalse koolitusprogrammi kõrgkooli juures. Ta valmistatakse ette. Mõtle, milline praktiline taust tal on, ta käsi on olnud maailma tippspordi pulsil viisteist aastat. Nagu ka Jaak Mael. Nii valmistatakse ette uus koondise treener.

Kas sa tahad nii-öelda Sommerfeldti teha Jaak Maega?

Jah, see mõte pöörib mul kogu aeg peas.

Need on sul kaks väga konkreetset mõtet: jõustruktuuride kaasamine spordi rahastamisse ja teine on sealtsamast lähtuv Sommerfeldti näide. Kes peab nendele mõtetele sulle vastama. Sa ei tee neid ettepanekuid ju selleks, et need siia lae alla hõljuma jääksid, mulle tundub, et mõlema mõtte puhul oled sa neis lausa veendunud...

Jah, ma olen täiesti veendunud.

Kes peab sulle vastama?

See on nüüd väga senstitiivne teema. Ma olen neid mõtteid ka jaganud, aga ilmselt olen neid siiamaani viletsalt maha müünud.

Sul on neid mõtteid veel, rääkisid neist ka hiljutisel olümpiakonverentsil.

Kolm teemade gruppi jah. Üks on euroopalik tippspordi rahastamise mudel. Teine on treenerite koolitus, nii akadeemiline kui täienduskoolitus, siia alla käib ka nende motiveerimine. Nägid ju, et suusaliidus pea pooled treenerid ei tööta täiskohaga. See on ressursi raiskamine. Hästi koolitatud inimesed, aga ei tööta. Nad ei toida selle tööga peret ära. Täpselt sama probleem on teistelgi spordialadel.

Kolmas on spordikoolid versus klubid. Ma olen kaugel sellest, et öelda: klubid on pahad. Ei ole. Nüüd aga on vaja neid võrrelda objektiivselt, milline on tulusam.

Praegu räägivad kõik, et järelkasv Eesti spordis on nõrk. Järelikult on klubid saanud hästi hakkama selle osaga, et tuua lapsed tänavalt ära, saanud hakkama nii-öelda sotsiaalse ülesandega. Aga see pool - noorte saavutussport, orienteeritus tippspordile - on nõrk. Ja võib olla, et siin oleks spordikool parem organisatsiooniline vorm. Mina arvan praegu, et on parem.

Pärast Vancouverit on meie spordivastutajad olnud pigem vait kui rääkinud. Või kui rääkinud, siis pigem ennast kiitnud kui tunnistanud probleeme. Kui siiski pika hambaga tunnistanud probleeme, siis mitte enda juures, vaid kusagil mujal. Olümpiakomitee president on öelnud, et tema ei saa midagi teha, sest meil on liberaalne valitsus. Kultuuriministeeriumi asekantsler ütleb, et tema käed on seotud, sest parlament ei tee otsuseid. Parlamendis olevad poliitikud (ka endised tippsportlased ja treenrid) laiutavad käsi ja ütlevad, et ministeerium peab otsustama. Kultuuriminister ainult kiidab spordi seisu. Kõik lükkavad lahenduse otsimise kellelegi teisele.

Kõva häälega ja konkreetselt ei taha keegi probleemidest rääkida.

Isegi kui probleemidest räägitakse poolkõva häälega, ei taha keegi öelda, kes on see inimene või institutsioon Eesti spordis, kes peaks hakkama nende probleemide lahendamist eest vedama. Kes peaks sulle ikkagi vastama?

Vaata, kui probleemi tunnistada või sõnastada, esimene, teine, kolmas... Sealt on lihtne juba edasi minna. Aga euroopaliku tippspordi rahastamise mudel on ühiskonnas keeruline küsimus: ma olen kohtunud tipp-positsioonil inimestega, nad ütlevad, teema on õige, aga seda on praegu väga keeruline lahendada.

Juunioride teema on väga oluline. Jumala õige, see on igal spordialal oluline. Me oleme teinud suusatamises võib-olla teistele karuteene. Oleme igal aastal oma neile üleminejatele mingite imetrikkidega üritanud raha leida. Põlv ligi maad käid mööda Eestit ringi. Kümne tuhande, kahekümne tuhande krooni kaupa kerjad raha, see ei ole normaalne. Näiteks Raido Ränkel, mina tean, et ta on hea poiss, aga tema nimi ei ütle firmajuhile mitte kui midagi - kes läheb teda toetama? Hea, kui Lääne-Viru maakonnas räägid ära mõne missioonitundega firmajuhi, kes annab talle kakskümmend tuhat krooni.

Tundub, et spordiga tegeleb palju organisatsioone, liigagi palju, et me seda sulle vastajatki kuidagi ei leia. Mulle küll näib, et see mootor Eesti spordis, kes tõstatab probleemid, kutsub kokku otsustajad ja veab siis vaidlust ja nõuab ka lahendamist, saab olla ainult Eesti olümpiakomitee.

Ma ei näe jah ühtegi segavat põhjust, miks ta ei võiks olla.

Tagasi üles