Kai Kapp keerutab suppi

Aime Jõgi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Supilinna päevade hernesupp on varsti otsakorral, aga Kai Kapp ei kiirusta kuhugi. Tal on vaja kohtuda ja rääkida veel paljude tuttavate inimestega.
Supilinna päevade hernesupp on varsti otsakorral, aga Kai Kapp ei kiirusta kuhugi. Tal on vaja kohtuda ja rääkida veel paljude tuttavate inimestega. Foto: Margus Ansu

Supilinlane Kai Kapp seisab supipajast kerkivas aurupilves ja hoiab käes hiiglaslikku puuvarrega kulpi. «See on üks veneaegne tõhus riist, ma laenasin selle lastekodust,» ütleb ta.


Kai Kapp on Supilinnas sündinud ja üles kasvanud tüdruk, kes on kõik oma paremad isikuomadused sealt saanud. Nii ta ütleb.



«Kõik see empaatia ja tolerantsus, et ela ise ja lase teisel elada, see on tulnud siit,» rõhutab ta. «Ka arusaam, et hinda inimest tema tegevuse ja töö, mitte millegi muu järgi.»


Kai Kapp töötab kasvatajana vanemliku hoolitsuseta laste asenduskodus Tartus Mäe tänavas.



Kui Eestis hakati esimest korda rääkima tänavalastest, siis see sõna häiris teda väga. «Meie olime ju tänavalapsed, aga hoopis teises tähenduses,» ütleb ta.



Kai Kapp meenutab, et kuigi tema ja ta mängukaaslaste vabadus Supilinna tänavail tundus lõputa, oli järelevalve kogu aeg olemas. «Me teadsime täpselt, mida tohib ja mida ei tohi,» räägib ta. «Me olime kogu aeg mõne naabri silma all, ja kui meist mõni jättis kellegi teretamata, siis see info oli kodustel teada juba enne, kui patune ise koju jõudis.»



Tõele au andes tuleb öelda, et nüüd elab Kai Kapp juba mõned aastad Supilinnast väljas, aga ta kodu on ikka siin.



Supilinna Selts ja päevad on Kai Kapile au- ja missioonitunnet pakkuvad asjad. Ta on veendunud, et tervele Tartule on väga oluline, et linnaosadel oleks oma nägu ning linn peab tajuma ka seda, et kogukonna soovidega tuleb arvestada.



«Asjad ei käi nii, et otsus – ja kohe buldooser või siis kirves välja,» ütleb ta tuliselt. «On kindlasti teisi lahendusi, mis sest, et need on kallimad ja keerulisemad, aga neid tuleb kaaluda.»



Kai Kapp toob vahepeal halge tulle ja seirab katlasisu – supp ongi varsti otsas! «See supipajatraditsioon siin festivaliplatsil sai eelmisel aastal juurutatud, selle taga ma olen,» lisab ta naerdes. «See pada on üks sümboolne Supilinna lugu siin tulel, see peab nähtav olema!»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles