Martin Pau: riikliku prügimajanduse ahvatlus terendamas

Martin Pau Foto: Pm

Riigikogus ootab teisele lugemisele saatmist jäätmeseaduse ja maapõueseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille vastuvõtmine kitsendab taas omavalitsuste vabadust jäätmekäitluse reeglite üle iseseisvalt otsustada.

Aastaid on Eesti jäätmemajandus olnud paras puder ja kapsad.

Ühtedes omavalitsustes käib korraldatud jäätmevedu juba ammu, teistes on hakatud prügitekitajate kontrolli alla saamisele alles ääri-veeri mõtlema. Ühtedes valdades maksavad elanikud prügiveo eest 500 ja rohkem krooni aastas, teistes panevad paljud oma rämpsule lihtsalt tule otsa. Lisaks kukru kergendamisele peavad esimesed taluma ka teiste mürgitatud õhku.

Nagu õigusloomes ja elus üldiselt ikka, on nüüdki asjal kaks otsa. Muudetav jäätmeseadus peaks sundima valdu ja linnu senisest enam kaitsma keskkonda ning kohtlema prügitekitajaid võrdselt, mille vastu ei tohiks kellelgi midagi olla. Samas saadetakse esimese lugemise läbinud eelnõuga üldsusele sõnum: riik teab vallast paremini, kuidas kolkakülas elu (taas ümber) korraldada.

Kiuslikud küsimused

Kuid alustagem positiivsest. Väga oluline põhimõtteline muudatus seisab selles, et tulevikus tohib omavalitsus vabastada regulaarsest jäätmeveost ainult majapidamisi, kus pidevalt ei elata. Näiteks suvilaid. Kui vald või linn vabastusi paremale ja vasakule jagab, peab ta kinni maksma metsa või kraavi sokutatud prügi koristamise kulud.

Sellise karmi, kuid õiglase reegli taustal tekib muidugi küsimus, miks pistis keskkonnaministeerium kuus aastat tagasi vastu võetud jäätmeseadusse punkti, et vähem kui 1500 elanikuga omavalitsustes ei pea üleüldist regulaarset jäätmevedu olemagi, ja miks seda punkti pole seniajani muudetud.

Kiiresti sai ju selgeks, et hajaasustuses suurte, sisuliselt mitte kellegi vastutusel olevate ühiskonteinerite kasutamine on läbikukkunud eksperiment.

Samuti oli ette näha, et jäätmeveost vabastamine, mida seadusandja mõtles erandina, muutub paljudes omavalitsustes massiliseks, põlistades olukorda, kus vastutustundlike inimeste prügi läheb prügimäele, ülejäänute oma aga mitte.

Seega peaks tulevane jäätmeseadus tegema jäätmetekitajaid võrdsemaks.

Eelnõus on aga punkt, mis tekitab minus küsimuse, kas riik tahab võtta omavalitsuselt järk-järgult igasuguse otsustusvabaduse, valmistades meid ette riiklikuks jäätmemaksuks ning põhimõtte «saastaja maksab» moonutamiseks. Saastaja, antud kontekstis seaduskuulekas prügitekitaja, maksab enda eest ja ka täitevvõimu suutmatuse eest seaduskuulmatuid ohjeldada.

Uueneva jäätmeseaduse järgi tühjendataks konteinereid ka hajakülades vähemalt 12 nädala tagant.

Pange tähele, et nagu linnad lasid prügifirmadel oma kodanikele peale suruda kuu asemel neljanädalase tühjendustsükli, mis tähendab 12 tühjenduskorra asemel 13 tüh­jenduskorda aastas, on ka kesk­konnaministeerium allunud firmade diktaadile.

Ei räägita kvartalist, vaid 12 nädalast.

Jäätmekonteineri tühjendussageduse dikteerimine on eeskätt põhjendatud esteetiliste ja tervisekaitseliste argumentidega, konkreetsemalt haisu, prussakate ja muu jälgi levikuga. Samas on elementaarne, et maa-asulais kalapäid või muid toidujäätmeid prügikasti ei panda, vaid kompostitakse.

Kasti mõõdu järgi

Kui miski maamajapidamise prügikastis saab haisema minna, läheb see juba nädalaga või kiiremini.

Pole erilist vahet, kas jäätmed on kastis 12 või 24 nädalat, sest nagunii paneb enamik inimesi neid sinna suletud plastkotis. Vahe on aga selles, kas rasked prügimasinad tolmutavad kruusateil sagedamini või harvemini, kevaditi ja sügiseti ka nende lõhkumise hinnaga, ning kui palju põletatakse ühe prügikasti juurest teiseni jõudmiseks kütust.

Eesti Jäätmekäitlejate Liidu andmeil tekitab iga eestimaalane keskmiselt 45 liitrit segaolmejäätmeid kuus. Võimalik, et keskmine jäätmeteke on tõepoolest nii suur ja kindlasti on peresid, kes suudavad toota segaprügi ühes kuus 60 või 70 liitrit inimese kohta.

Samas on kurjast ahistada mingi keskmise näitaja alusel neid, kes eeskujulikult jäätmeteket minimeerivad, tekkinud jäätmeid sorteerivad ja taaskasutusse saadavad.

Kui mulle saadetakse valitsejailt sõnum, et olin 2003. aastal 1800-kroonist prügikonteinerit ostes rumal, sest peatselt läheb tarvis poole väiksemat (aga maksta tuleb mitte kasti täitumuse, vaid mõõdu järgi), tuleb mul kiusakas tahtmine vastata: nii rumal vist siiski mitte, et tasuda ühtaegu pooltühja prügikasti tühjenduse eest ning samal ajal pakendijäätmeid ja klaaspurke jäätmejaama kärutada.

Riiklik prügimaks

Kõige parem meetod panna inimesed käituma keskkonda säästvalt on avaldada survet nende rahakotile. Endale pole ma siiski teinud põhiküsimust sellest, kas maksan aastas prügiveo eest 250 või 500 krooni. Ju ma lihtsalt lepin sellega, mis tuleb, ehkki mõningase trotsiga. Ju ma sorteerin jäätmeid ka edaspidi.

Aga üldises plaanis ei tohiks riik saata kodanikele sõnumit, et planeerige mis te planeerite, kokkuvõttes sõidame ikkagi üle teie vabadusest oma jäätmekäitlust ise korraldada ja optimeerida.

Küllap võime ühel päeval näha, kuidas ka hajakülades voorivad prügiautod iga nelja nädala tagant. Seega süveneb paljudel tunne, et makstakse õhuveo eest, ning kuna nafta hind kerkib, siis üha soolasemat hinda.

Siit edasi jõuame varsti küsimuseni, miks mitte kehtestada riiklik prügimaks, kogutagu seda siis müügimaksu, pakendiaktsiisi või mis tahes muu nime all. Kodanikule toodaks väravasse ritta neli-viis riiklikku konteinerit ja kodaniku asi on neid täita. Ei mingeid jäätmejaama vahet kärutamisi.

Kõik oleks võrdsed ja kodanik võiks iseseisvast mõtlemisest loobuda, sest prügivedaja otsustaks kasti täitumuse järgi paindlikult ise, kas kodanikule peaks tooma suurema või väiksema kasti.

Jäätmeseaduse üha karmimaks muutmine ja prügifirmade hookuspookused ristsubsideerimistega ei jäta ühel hetkel inimestele tunnet, et nende tarbimis- ja käitumisharjumustest midagi sõltub.