Lavastaja lootis «Külalise» küpsemist etendustes

Vanemuine otsustas David Pharao komöödia «Külaline» mängukavast maha võtta. Pildil Ott Sepp ja Ragne Pekarev.

FOTO: Sille Annuk

Jüri Lumiste, kuidas tekkis mõte lavastada «Külalist»?

Draamajuht Sven Karja küsis minu käest, kas mul oleks huvi lavastada seda tükki. Lugesin näidendi läbi ja küsisin, et miks see, et võtame mõne teise, tema aga ütles, et see on juba otsustatud. Ja ma lugesin veel ja ütlesin, et olen huviline küll. Niisiis valis «Külalise» teater, aga lavastada võtsin ma selle siiski ise. Mul tekkis huvi.



Mis huvi?

Mulle tundus, et kui tahta padukomöödiat, farssi, siis «Külaline» seda ei ole. Aga ma nägin näidendis teist võimalust, sest see on ühe pere endaks jäämise ja enese maha salgamise lugu.



Komöödia küll, aga Shakespeare'i mõistes komöödia, kus räägitakse väga inimlikest teemadest veidi koomilises võtmes, kus pidevalt naerda ei pea saama, kuigi mitmeid asju naeruvääristatakse. Ja mõnest tegelasest hakkab hoopis kahju, kuigi alles ta pakkus meile nalja.



Minu huvi seisnes veel selles, et nendele noortele näitlejatele, kellel oli võimalik lavastuses kaasa teha, pakkuda sellega väikest väljakutset.



Komöödia on raske žanr, kes selles mänguvabaduse saavutab, on kõva tegija. Tahtsin aidata noori andeid sellel teel, teadlikult mitte fikseerides kõiki sõlmitusi ja olukordade lahendusi.



Proovides pakkusid näitlejad suurepäraseid hetki, ajuti ka etendustel, kuid minu süül ehk mitte nii järjekindlalt. Usun, et stabiilsus oleks tekkinud mängides. Plaanisin jälgida protsessi edasist kulgu igal järgneval etendusel.



Komöödia vajab publikuga natuke sissemängimist, et näha, mis kohad lõikavad ja mis ei lõika, et saaks muuta rütmistruktuuri ja teha lavastus stabiilsemaks. Praegu oli see minu poolt veel veidi habras. Aga me olime trupiga neist lünkadest teadlikud ja arenguhuvilised.



Kas teatri turunduslik pool ootas «Külalisest» midagi muud?

Küllap siis oodati oluliselt naljakamat lavastust.



Eks sellest näidendist annaks teha ka farsilikuma lavastuse, aga me otsustasime trupiga teisiti.



Näiteks Sepa Ott oleks võinud oma rolli lahendada paduhomona ja nalja oleks saanud kõvasti iga tema liigutusega. Samas oleks see olnud suht lame lahendus. Mulle imponeerib Oti raskema lahenduse valik.



Ma tahtsingi teha sellist pastelsemat ja pooltoonidega lavastust, mille vaatamisel saab muheleda, mõtiskleda ja kohati ka naerda – igaüks omadel kohtadel ja mõni ilmselt ka üldse mitte. Mis kedagi puudutab ja kus kellegi naljanärv paikneb...

Tagasi üles