Kepikõndiv, rulliv ja jooksev Ihaste

Foto: Sille Annuk

Uus-Ihaste tänavaservad, Luunja mets koos saepururadadega, Kiigemäe korvpalliväljak ning Lammi tee kõrval kulgev kergliiklustee on rahvast enamasti tulvil.

Alatasa voorib neil sportlikke inimesi, kelle sõelumine on autode liiklusest vaat et tihedam. Tavaline jalutaja tunneb end seal üsna ebamugavalt. Tervislikult aega veetvate inimeste kehakeel ja silmavaade nagu osataks sind küsimusega: ja kus siis sinu kepid on?

Ka lapsed libisevad silme eest mööda, kes rulluiskude, kes rula, kes tõukeratta, jalgratta või hoopis rullikuga tossudega. Mõnikord jõuavad tänavapilti Ihaste tallide hobused, kellele nende noored ratsanikud maailma näitavad, et loomad võistlustele minnes uudishimu tõttu ülearu palju ringi ei vahiks.

Uus-Ihaste servas elavale innustunud harrastussportlasele Art Soonetsile on Lammi metsa jooksurajad tema iganädalane sihtpunkt.

«Teen trenni 5-6 korda nädalas. Eelistan küll ratast ja rulluiske, aga kui jooksuisu peale tuleb, siis ei ole kahtlustki, kuhu ma lähen – Luunja metsa saepururajale,» ütleb ta.

Soonets sõnab, et Ihaste võlu ongi see, et seal pole linnale iseloomulikku mürafooni. Ja õhk on puhas. Saepururaja kohta märgib, et see annab jooksjale palju suurema koormuse kui mõni teine rada.

«Päris raske on seal joosta. Kui kellelgi on probleem mõnest vigastusest paranemisega, siis ei olegi saepururada talle kõige õigem paik,» õpetab Soo­nets. «Head ja kindlat tõuget sealt ei saa, jalg libiseb ka siis, kui ise seda ei taju.»

Lammi tee kõrval olevat kergliiklusteed Soonets tõsisele harrastajale rulluisurajaks aga ei soovita.

«Jääb puudu nii tasasusest kui pikkusest,» märgib ta. «Aga hea on see muidugi emmedele lastega kärutamiseks või sõbrannadele rattaga ajaviitesõiduks ja lobisemiseks ning koduperenaistele niisama jalutamiseks.»