Uus- ja Vana-Ihaste kaks iseloomu

Üks paarismaja, ühed unistused – aga kaks eri saatust. Foto: Sille Annuk

Ihastes elav Tartu linna ehitusjärelevalve spetsialist Heldur Ratassepp tunneb Ihaste krunte ja maju peast.

Tema teab, millise Vana-Ihaste suvemaja juures on hoogu mindud omavoliliste ümberehitustega ja kus käivad ümberehitustööd projekti järgi.

Ta selgitab, et algul oli aianduskooperatiivi aiamaja suurus umbes 25 ruutu, nüüd enam piiranguid ei ole. Omanik võib oma suvemajaga teha, mida tahab, ainult dokumendid peavad korras olema.

Heldur Ratassepp tunneb hästi ka neid Uus-Ihaste pooleliolevaid villasid, mis on katuse alla saanud paarkümmend aastat tagasi, aga ikka veel valmis ei ole. Teab, milline lugu ühel või teisel peremehel seal taga on.

Mõnel tuli ehitusse seisak pärast rublaaega, teisel pärast mõne kuulsa panga kuulsusetut lõppu, kolmandat tegijat vedas tervis alt või läks pere lõhki. Neljas laiutab praeguses masus oma tellingutega eramu ees käsi ja ütleb: «Selle krohvimine läheb mul maksma 200 000 krooni – mees, kust ma võtan selle raha praegu?!»

Nii ongi. Kehtivas ehitusseaduses ei ole ühtegi tähtaega, mille jooksul maja peab valmima. Oluline on vaid, et pärast ehituskrundi saamist tuleb kahe aasta jooksul töödega alata.

Üks Ihaste probleem Ratassepa sõnul on aga, et inimesed elavad eluruumides, millel puudub kasutusluba. «See asi tuleb korda ajada,» ütleb ta rangelt ning lisab, et kasutuslubade puudumine ei ole ainult Ihaste, vaid ka teiste linnaosade probleem.

Siis märgib Ratassepp, et Vana-Ihaste lugu on üks, Uus-Ihaste oma teine ning ka inimesed on erinevad.

Vana-Ihaste sündis tartlaste puhke- ja suvitamisihalusest, iseendale aiasaaduste kasvatamise võimalusest.

Suvilakrunte jagati ettevõtete ja asutuste ametiühingute kaudu ning naabriteks sattusid inimesed, kes üksteist tundsid ning aiamaal ja suvilas tööd rügades läbi ja lõhki kokku kasvasid. Nüüd on see põlvkond vanaks jäänud, uut rahvast peale tulnud, vana kogukond varju vajunud.

Uus-Ihaste tekkis palju hiljem. Sinna asusid endale kodu rajama hoopis nooremad ja rahakamad nimesed. Krundid olid väikesed, majad ehitati aga suured, mõnikord ülepakutult veidrad.

Neid, kel raha puuga seljas ning kes oma unistuste lossi kerge vaeva ja ühe soojaga üles lõid, pole aga palju. Ehitatakse ikka laenuga, hoolega säästes ja aina arvutades ning paremaid aegu lootes.

Mõned majad meeldivad Heldur Ratassepale hea maitse ja elegantsuse poolest väga. «Näiteks need valged villad Eduard Wiiralti tänava algul,» ütleb ta. Ka nimetab ta sealsamas üht pooleliolevat elamut, mille katusel on Ihaste esimesed päikesepaneelid.

Ihaste kui kauplusteta linnaosa kohta ei oska Heldur Ratassepp midagi kosta.

Sest tõepoolest – kust ikka leida kaupmeest, kes suudaks äri üles ehitada peamiselt vaid leivapätsi ja paarsada grammi vorsti küsivatele pensionieas kundedele.

Töölkäiv rahvas toimetab päeviti ikka Tartus, kust koju tulles jääb tee äärde ridamisi mitmekesiste ja odavate pakkumistega ostukeskusi.