Urmas Kruuse: Tartul püsib Eesti kultuuripealinna oreool

Foto: TPM

Kui veel kümme-viisteist aastat tagasi oleks keegi teinud ettepaneku välja kuulutada lugemisaasta, oleks seda inimest üsnagi mõistmatul moel vaadatud, sest raamatute lugemine oli siis meile enesestmõistetav.

Interneti- ja innovatsiooniajastu kiire elurütm on suutnud mõned eestlastele loomulikud ja elementaarsed harjumused nii tagaplaanile suruda, et enam meid lugemisaasta korraldamisega ei üllata.

Esimesed tõekspidamised heast ja halvast kujunevad lapsel enamasti jutustatud või loetud muinasjuttude põhjal, kust tulevad ka esimesed eeskujud ja kangelased. Lugemisharjumuse saab inimene kaasa lapsepõlvest.

Praegusel ajal tuleb selle kujundamisse minu meelest erilise tähelepanuga suhtuda, sest kõik muud infokanalid tulevad lapsele justkui iseenesest mängeldes kätte, aga raamat ei tule. Lugemine vajab aega, süvenemist ja keskendumist.

Asendajat tal pole

Sestap olengi hoolimata kiirest elutempost tööl ja kodus üritanud alati otsida võimaluse, et oma pea kaheaastaseks saavale tütrele õhtujuttu lugeda. Kindlasti peab seda järjepidevalt tegema, kuni laps saab juba ise lugemisega hakkama.

Juba ammu pole raamat meil ainus või siis üks vähestest võimalustest oma maailmanägemist avardada, kuid sedavõrd olulisemaks kujuneb see isiksuse edasises arengus ja elukäigus. Kuidas siis veel, kui mitte raamatute toel saab inimene laiendada oma mõttemaailma, silmaringi ja sõnavara.

Blogimised, Twitteris säutsumine, Facebookis suhtlemine seda ju ei anna. Elu nüansirikkus ja sügavam mõõde avaneb meile kirjanduse ja kunsti kaudu.

Samamoodi ei saa arvutisuhtlus kunagi asendada vahetu suhtlemise võlu.

Õnneks kuulun ise sellesse vahepealsesse põlvkonda, kellele pole võõras ei raamatukogu riiulite rikkus ega ka moodsad suhtlusvõrgustikud.

Noorusajal olin usin lugeja, kuid viimaste aastate kiire elutempo on sundinud mind tegema teatud valikuid ja paraku on jäänud paljud väärt raamatud ootele. Tartlasena tunnen siiski kohustust lugemiseks senisest enam aega leida.

Siinne vaimne õhustik ja kirjandusüritused tuletavad seda igal sammul meelde.

Kirjandus ei suuda elu asendada, ent elu on pädevam mõtestada kirjanduse kaudu, arvab luuletaja Hannes Varblane, tänavune kirjandusfestivali Prima Vista patroon. Ja küsib: kuidas elada nii, et lähitulevik poleks teekond masust mõttetusse?

Kultuuripidu linnale

Küllap tasuks meil kõigil selle üle mõtiskleda, vähemalt kevadise kirjandusfestivali ajal. Prima Vista tänavune moto «Ellujäämise kunst» toonitab tõika, et kirjandus kultuuri ühe alustalana on see, mis raskustes – olgu siis majanduslikes, poliitilistes või eksistentsiaalsetes – aitab meil edasi elada, säilitada eneseväärikust, anda elule sisu.

Veidi utreeritud on minu jaoks küll Hannes Varblase kujund inimkonna ellujäämisrongi kihutamisest lõppjaama ja lootus, et väärtkirjandus suudab «tupikusse tormava rongi tapvat kiirust vähendada». Siiski pole kunagi liiast väärtkirjanduse olulisust esile tõsta ja kindlasti on see inimestele raskematel aegadel toeks.

Mulle meeldib, et Prima Vista pole pelgalt erudiitidest kirjandussõpradele mõeldud üritus, vaid iga aastaga üha laienev ja igale huvilisele elamusi pakkuv kultuurifestival. Tõeline kirjanduspidu, mis haarab kogu linna.

Prima Vistat nimetavad korraldajad ise peoks, kus tunnevad end hästi nii autorid, lugejad kui kirjastajad. Lisaksin siia nimistusse ka mitte eriti usinad lugejad ja tulevased lugejad, sest festivalipäevil ei pääse Tartus keegi raamatutest ega muust kirjandusega seonduvast üle ega ümber.

Peale selle, et üritused toimuvad raamatukogudes ja muudes kultuuriasutustes, jagub neid ju ka kauplustesse, kohvikutesse, parkidesse ja tänavaile.

Raamatuesitlused, vestlusringid, kohtumised kirjanikega, näitused, filmi- ja muusikaõhtud – kõik, mis neil mai alguse päevil välja pakutakse, annab meile kordumatu võimaluse silmast silma kohtuda inimestega, kelle loomingut oleme nautinud või kelle loominguga tasuks lähemalt tutvuda.

Meil on suurepärane võimalus saada osa loomisprotsessi telgitagustest.

Tartu, õige koht

Prima Vista, mis on kahtlemata tänavuse lugemisaasta tippsündmus Tartus, jätab oma jälje ka kirjanduslukku, sest siin leiab aset nii mõnegi teose või selle eestikeelse väljaande esmaesitlus või siis sünnib teos ise festivalipäevil.

Tartusse sobivad sellised üritused, sest siinne aura soosib neid. Meie linnas on endale tuule tiibadesse saanud paljud filmi-, muusika-, kunsti- ja muud kultuuriüritused. Teiste hulgas on siin heaks näiteks ka seitsme aastaga põhjamaade suurimaks kirjandusfestivaliks kujunenud Prima Vista.

See näitab minu meelest vägagi kujukalt, et heade asjade alguseks tuleb valida õige koht. Nii nagu see on sündinud läbi meie ajaloo – Tartu on eesti teatri, kirjanduse ja kunsti alguspunkt.

Viljakas vaimne õhkkond ja kultuurialdis publik ning seegi, et eestlasele meeldib tulla just Tartusse kultuuri nautima, on need põhjused, miks Tartu kohal püsib õigusega Eesti kultuuripealinna oreool. Hoolimata sellest, et ametlikult on kultuuripealinna tiitel antud Tallinnale.