Inglise keele õpetaja Anu Rebase «Elades kainelt» asus kohe ilmumise järel juhtima raamatumüügi edetabeleid.
Vastukaja: meelemürk plastkotis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See üllatas paljusid. Võinuks arvata, et ülimalt napsilembest eesti rahvast kainusele kutsuv kirjasõna ei huvita, sest kui huvitaks, siis miks ei ole selgitaval sõnal seniajani mõju olnud, otse öeldes – miks meie rahvas ikka veel on joomatõbine?
Jah, Anu Rebase raamatut tõmbab ostma, lugema ja arutama autori erilisus: ta on ise alkoholismipõrgus olnud ja sealt pääsenud. Ta teab, millest kirjutab. Seda näitavad ka laused ja väljendid, mida me tema raamatust leiame ja mis mõne lugeja õieti alles nüüd panevad kibedalt mõtisklema eesti rahva hinge ja ihu tervise, tema saatuse üle.
Vahest kõige üllatavam – aga ainult alguses – võis tunduda väljend «kaine alkohoolik». Enne sa jõid ja nüüd oled kaine, aga ikkagi nimetatakse sind alkohoolikuks. Selles see traagika ongi, et täiesti vabaks ei saa alkoholi ohver kunagi.
Alkoholism on ravimatu, progresseeruv sõltuvushaigus. Niipea, kui sõltuvushaige ahvatlusele järele annab ja endale «ainult ühe» dringi lubab, langeb ta uuesti põrgusse. Järeleandmist ahvatlusele põhjustab «alkohoolne mõtlemine» – seegi on väljend Anu Rebase raamatust.
Siis veel näiteks «alkohoolne abielu», mis tähendab, et abikaasa on kaassõltlane ning alkoholism hävitab ka teda. Ainus, mis selles raamatus etteheiteid äratab, on mõiste «mõnuaine» alkoholi tähenduses. Alkohol pole mõnuaine, vaid legaalne sõltuvusaine, uimasti, meelemürk, ja jääb selleks.
Oleksime ülekohtused, kui me kaineks saamise ja – veel tähtsam – kaineks jäämise raamatut siin kiites jätaksime tunnustamata ajakirjanduse samasuunalisi püüdlusi. Võtame käeulatusest aprillikuu Postimehe koos Tartu Postimehega.
5. aprill: perearstid annaksid meeleldi alkoholitarvitamise asjus nõu, kui ainult oleks kogemusi ja aega. 8. aprill: lastekaitsjad ei anna vanaema hoole alla tema teist, nooremat tütretütart, sest laste ema alkoholism on tirtsule pärandanud keerulise tervisliku seisundi ja erivajadused. 9. aprill: kavas on koostada Tartu linna terviseprofiil, kus ei puudu andmed ka alkoholi müüvate kaupluste kohta.
Alkoholi müümisest tegi juttu ka 6. aprilli Postimees. Nimelt üritatakse Eestis letti suruda nn taskuviina: plastkotike sisaldab 50 milliliitrit kanget alkoholi. Muudkui osta ja pummelda, ainult et kaupluste meelehärmiks pole sellel uudistootel lööki.
Nüüd siis kirjutati lehes, et Importööride Liidu tegevjuhi Eduard Sauli väitel «pole selline pakend mõeldud kellegi tüssamiseks, legaalse kasutamise võimalused on täiesti olemas». Nii küünilist väidet on harva lugeda. Sellele väitele andis samas lehes vastulöögi meie vahva Postikon, kes nägi viinaäri läbi: lennufirmad tahavad pardal ise napsi müüa.
Olen aastaid unistanud sellest, et napsi ostmine oleks keeruline ja kallis ning trahvid purjuspäi tehtud koleduste eest veenvamad. Paraku valitseb Eestis liberaalne alkoholipoliitika.
Ammuses valimikus «Aegade hääl» (1925) ütleb Mihkel Martna (oli Eesti sotsiaaldemokraatia vaimne juht ja poliitikategelane): «Viinajoomine on üks halvemaist rahvaste kombeist ja harjumusist, mida milgi kombel ei peaks maksude sissetuleku allikaks tehtama, nagu see meil on.»
Jah, nagu see Eestis on: riigil pole lihtsamat rahaallikat kui viinamüük. See seletab mõndagi.
Plastkotiviina pole kuigi raske vargsi kaasas kanda näiteks põuetaskus.
Alkohol pole mõnuaine, vaid legaalne sõltuvusaine, uimasti, meelemürk, ja jääb selleks.
Selline salavõimalus tuletab meelde Eesti Päevalehe sõnavaravõistluse (2002). Loodeti leida vasteid paarikümnele kohmakavõitu aktuaalmõistele, sealhulgas «enesetaputerroristile». Olev Remsu pakkus välja «põuepommari». Hiilib enesetapumõtetega tüüp rahva hulgas ja põuest pommi võttes tõmbab koos endaga surma hulga pahaaimamatuid inimesi.
Minu meelest pole liialdus näha põueviina lubajates (riik eesotsas!) ja pakkujates terroriste. Tulevad ja slikerdavad meelemürgi ka neisse kohtadesse, kuhu see veel jõudnud pole. Slikerdavad sellest hoolimata, et Eesti on Euroopas viinaninade hõbemedali omanik, nagu püütakse naljatada.
Ilma naljata on praegune kokkuvõte selline: alkoholismi mõttes on Eestist saanud üksainus suur riskirühm.