Ühiskonna põletavad päevaprobleemid leiavad teatrites viimasel ajal üha rohkem kõlapinda. Üks selliseid teemasid on töötus, mis on kõne all Vanemuise uuslavastuses «Külaline».
Komöödia jäi pingeta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ometigi ei ole vaatajate ees põhjusi ja tagajärgi uuriv lugu. Prantsuse näitekirjaniku David Pharao komöödia ei vaata tagasi minevikusündmustele, vaid õpetab nägema olukorda helgemast küljest.
Kodus nukrutsemise asemel otsustab töö kaotanud Gerald (Markus Luik) vapralt edasi tegutseda.
Ühel ilusal päeval selgub, et ta on jõudnud töökohale kandideerimisel kahe parema hulka. Mida võiks kolmandat aastat töötu Gerald sel hetkel tunda? Sulaselget rõõmu. Uuest töökohast on puudu ainult üks samm: tuleb korraldada õhtusöök tulevasele ülemusele.
Et komöödia mõõtmed välja anda, saadavad külalise vastuvõtu ettevalmistusi äpar-dused, seda eeskätt naaber Alexanderi (Ott Sepp) pärast, kel lisaks abivalmidusele keerlevad peas teisedki mõtted.
Tuttavad inimesed
Näitlejad kehastavad erinevat tüüpi inimesi, keda võib praegusel ajal üsna kergesti igaüks ka enda tutvusringkonnas kohata. Ragne Pekarev ja Markus Luik loovad humoorika pildi kentsakast abielupaarist, kelle elamine meenutab akvaariumi.
Pekarevi kehastuses mõjub truu abielunaine Colette naiivse ja õrnahingelisena. Pisut ohmus ja saamatuna näivas tegelases tärkab siiski aja möödudes võitlusvaim, mis lubab naisel vahetevahel ka mõne julgema sõna sekka öelda.
Näitlejatööga toob Luik nähtavale tegelaskuju erinevad küljed. Ühelt poolt on Gerald elus mõndagi näinud mees. Teisalt tuleb temas aeg-ajalt nähtavale väikese poisi hing, mis ihkab tagasi mängumaale, kuhu argimured ei ulatu.
Oma lapsemeelsuses toob Luik kõige ehedamalt esile just viimase poole, jättes täiskasvanute maailma tegemised tagaplaanile.
Erilise põnevuseta
Võtmetegelaseks peetud külaline ei kujuta endast midagi suursugust ega kardetavat, nagu esialgu võis arvata. Rein Paku ülimalt rahulik mäng tekitas isegi kahtlusi oodatud külalise suhtes.
Välise hiilguse asemel rõhutas Pakk oma loomulikkusega eelkõige seda, et ühiskonnas kõrgemal positsioonil paiknevad inimesed on sisimas samasugused nagu kõik teised koos oma veidrustega. Tähtis on jääda selleks, kes sa tegelikult oled.
Kesiselt alanud etendus aja möödudes kiiremat tempot üles ei võtnud, mis ei tekitanud ka eesolevate sündmuste suhtes erilist põnevust. Külalise saabumisel meeleolu küll muutus, kuid seda üsna lühikeseks ajaks.
Lavastuses esineb siin-seal kohti, mida ei suudeta täita. Teksti võimalused jäävad usutavalt välja mängimata.
Kunstilist võitu Jüri Lumiste lavastus endast ei kujuta. Küll aga jäävad etenduse lõppedes kõlama üldtuntud tõed, mida on igaühel kasulik aeg-ajalt meelde tuletada.
Ott Sepp sai «Külalise» esietenduse lõpuaplausi aegu hotelli London stipendiumi 20 000 krooni. Seda kasutab ta Londonis enesetäienduseks, valmistudes oktoobris esietenduvaks monolavastuseks «Rumm ja viin».
Prantsuse näidend
• Prantslase David Pharao kirjutatud ja Triin Sinissaare tõlgitud «Külaline» esietendus laupäeval Vanemuise suures majas.
• Lavastaja Jüri Lumiste, kunstnik Marge Martin, valguskujundaja Andres Sarv.
• Mängivad Ott Sepp, Ragne Pekarev, Markus Luik ja Riho Kütsar või Rein Pakk.