Näitlejad otsivad end lugudes ja mängus

Lavastuses mängivad Laura Peterson (Theatrum) ja Peeter Volkonski. Foto: Lauri Kulpsoo

Kirjanik Urmas Vadi usub mängu ja lugudesse, nende elujõudu teatris. Tema uus näitemäng katsub nauditava vaimuga ka teatritegemise enda piire.

Oma lavalugu on Vadi usaldanud lahti mängima Laura Petersoni ja Peeter Volkonski. See lugu on neile, kuid mitte üksnes nendest ja nende.

Õigupoolest otsivad siin ühisosa need, kes on kutsutud mängima nii iseend kui neile loodut. Vahel vaat et mütoloogilist mõõtu omailmaga näitleja vastas on selles lavaloos vahetu võluga, lapseliku õhinaga, kuid vaid teatud piirini kaasa minev näitleja.

Nad on võrdväärsed ses loos. Algul taotluslikult kohmetud, kuid peagi ennast lugusid ja teist pidi üles otsimas.

Jutustada jutustamatut

Kuidas tunda ära õige, olgu see siis lugu või midagi muud? Esmalt tuleb heita liigne, luua koht, kus kõneldav saaks kuju. Loo üheks algeks on minevikulugu varjav ruum lageda lavaga, proovisaal ja spordiplats, kus kolmeseid visata.

Mis lugu ja kuidas siin luua? Kas nii, nagu ruum Volkonskile kangastuma loodud – vuntsidega kehalise kasvatuse õpetajast, kes tahtis mänguga üheks saada? Või inimesest, kes lugu jutustades äratundmisele ja looga ühte jõuda ihkas? Või lugude vangistavast jõust.

Kohatu muusikaline kujundus, segavad rekvisiidid, kiskuvad kostüümid ja pimestav valgus, sügelev publik ja vilets näitleja, kõiksugu tasandeid otsivad teatraalid ja tagatipuks  teatriteadlane – see kõik on siin üle ja Volkonski kaudu või just tema pärast teatrist välja kõneldud. Ka sildid on liiast. Selle teatri püüda on pärisasi.

Iseend mängima lubatud näitlejal on suurem voli omamütoloogia vabastamiseks. Ometi siin ei pillata, see pole peamine. Volkonski puistab küll asjakohaseid, mõneti juba tuttavaid lugusid nii aksidesse komistamisest kui linnalegendide toitmisest. Enim naerutab vaatajat tema kaudu avanev lavatagune teatriilm.

On ka teist laadi viiteid. Võib ju sedagi lavalugu näha mitmeti, nagu laval Umberto Eco «Roosi nime» lugemismudelile viidatakse. Põnevikuks Vadi lugu ei madaldu, kuid põnev hakkab küll.

Volkonski viskab detektiivi jõuga õhku mitu lugu, valides neist ühe, mille kaudu seda õiget avada – jälgides teise reaktsioone, oodates äratundmist.

Oma loo jälgedes

Valmis proovima, on noorem kibelemas päris tegevusse, toolilt platsile. Sellist proovi siiski ei tule, hoopis publikuks, loo peegeldajaks, ennekõike  võtmeks lukku on ta pandud. Ta usaldab end sellesse – ei mingit kahtlust, mängu nimel.

Kuid vahel on nii, et sein tuleb ette, lugu ei kogu teisest jõudu, sureb eos ja kätte jõuab piir.

Täpsust taga ajades ja aegluse mõnuga esitatud detektiiviloo väsimine lavalolijast publikus, aga ka etenduse publikus, toob pöörde. Pole kerge kuulata lugu ja vastu võtta teist, lootes küll, et see on sinu või näitab sulle sind, kuid oma osa sa selles ikkagi ei leia.

Vanema osalise vaevu kuuldav pettumus teeb saali haudvaikseks, kuni lugu keeratakse ootamatult üle vindi ja lahti läheb näitleja-tegelase-mina, aga ka teoreetiku ja praktiku per­for­matiivne vastasmäng.

Autori lavastus

• Tartu Uue Teatri «Peeter Volkonski viimane suudlus» esietendus Gen­klubis 15. aprillil.

• Autor ja lavastaja Urmas Vadi, kunstnik Kristiina Põllu, näitlejad Laura

Peterson (Theatrum) ja Peeter Volkonski.

• Järgmine etendus 11. mail.