Marju Himma: Tartu Riiklik Ülikool?

Marju Himma.

FOTO: .

Vaadates ülikoolis käivat vihast arutelu Tartu Ülikooli seaduse üle, näib, et ülikoolil on kaks muret: kuidas saada riigilt rohkem raha ning kuidas anda riigile ülikooli juhtimises suurem roll.


TÜ rektorid on erinevatel aegadel püüdnud endale suuremat võimu haarata. Võtame näiteks selle sama seaduse, mille muutmiseks kirjutati eelnõu valmis juba 2006. aastal, mil ülikooli juhtis Jaak Aaviksoo. Möödunud kevadel puhus rektor Alar Karis vanale eelnõule elu taas sisse.




Sedakorda lisandus juhtimisskeemi muudatusele ka täpsustus, mis nimetab Tartu Ülikooli rahvusülikooliks. Rektori ning haridus- ja teadusministri kinnitusel annab rahvusülikooliks nimetamine riigile võimaluse ülikooli eraldi rahastada. Kui riigieelarves ülikoolidele poetatav summa ei suurene, on muidugi küsimus, kuidas rahvusülikooli nimetus siiski suurema rahastuse tagab.



Tegelikult jääb seadusemuudatuse põhiosaks see, kuidas koondada suurem osa võimust võimalikult väikese rühma otsustajate kätte. Praegusele kuratooriumile, kuhu kuuluvad ettevõtjad ja avaliku elu tegelased, on rektor ette heitnud olematut mõju riigi tasandil. Seaduse muutmisel saaks ülikoolis kõrgeimaks otsustuskoguks nõukogu, kuhu kuuluks 11 inimest, kes ei tohiks olla tegevpoliitikud ega töötada ülikoolis.



Ent kas poliitikul, kes pole tegev, on riigi tasandil märkimisväärselt suurem mõju kui praegustel kuratooriumi liikmetel? Samuti on kaheldav, kas inimene, kes pole akadeemilise eluga kursis, on pädev selle üle otsustama. Oluline on märkida, et seaduseelnõu ei välista näiteks võimalust, et kõik nõukogu liikmed kuuluvad samasse erakonda.



Lisaks rahakoti käsutamisele hakkaks uus nõukogu nimetama ka rektorit. Tulevikus ei valiks rektorit enam ülikooli akadeemikutest ja tudengitest koosnev valimiskogu, vaid käputäis ülikooliväliseid inimesi. Ju oli viimastel rektorivalimistel miskit viga, et on tarvis valimiskorda muuta.



Või on küsimus selles, et rahvusülikooliks nimetamisega kaasneb kohustus loobuda ülikooli autonoomiast – anda osa juhtimisest poliitikute käsutusse? Seaduseelnõu jätab täpsustamata ülikooli rektoraadi ja ülikooli valitsuse rolli. Jääb mulje, justkui hakkakski ülikooli juhtimise üle otsustama rektor, tosinkond poliitikut ja avaliku elu tegelast.



Kas organisatsiooni sisemise juhtimismudeli muutmine on see, mis tooks sisse rohkem raha? Kui oleks tegemist riigiülikooliga, võiks olla kasu riigile suurema võimu andmisest. Kuivõrd praegu on siiski veel tegu avalik-õigusliku ülikooliga, vaevalt riiklikke rahastamisprobleeme sisemise juhtimise muutmisega lahendada saab. Kui, siis ehk vaid Tartu Riiklikus Ülikoolis.

Tagasi üles