Punane maja talletab endiste aegade jälgi

Aastatel 1902–1904 arhitekt Reinhold Guleke projekti järgi Toomemäe-tagusele nõlvale ehitatud ülikooli esimene ühiselamu, praegune Eesti Ajalooarhiivi hoone (Liivi t 4). Foto: Margus Ansu

Kust ma saaksin Lydia Koidula luuletust?

Eesti ja Ameerika demokraatia võrdlev analüüs, ja võimalikult kiiresti!

A. H. Tammsaare elulugu ja tähtsamad teosed.

Sellised ja veel paljud teised käskivas toonis küsimused on laekunud Toome-tagusesse Liivi tänav 4 majja. Need äratavad hoone fuajees uuel näitusel muu olulise materjali seas ka külastajas imestust.

Need kõned-kirjad koormavad muidugi maja töötajate tähelepanu. Sellised pöördumised eeldavad ajalugu, kultuuri ning keeli tudeerinud ahivaaridelt ka huumorimeelt, et säilitada rahu ja suunata küsimuste esitajad hoopis raamatukokku ise raamatutest vastuseid otsima, selgitas näituse «90 aastat uurija teenistuses» koostaja, Eesti Ajalooarhiivi teatmetalituse arhivaar Liina Lõhmus.

Teatavasti ei asutatud 90 aastat tagasi Eesti rahvusriigi ajalooarhiivi kellegi laiskuse ümmardamiseks.

Mõni trepiaste kõrgest ja avarast fuajeest ülespoole, väärikalt sajandi kestnud hoone esimesel korrusel hõivab arhiivikülastaja tähelepanu veel teinegi väljapanek (koostaja Kadri Tooming ja tema viieliikmeline naiskond). Mõlemad näitused osutavad tõsiasjale: 1920. aasta 3. märtsi võib pidada Eesti riigile ühe olulise kultuurinähtuse, Eesti arhiivinduse alguseks.

Kel juba veidigi elu-, õpi- ja uurimiskogemusi, see teab, kui oluline osa on riigi ja kodaniku eksistentsis arhiividel.

Meie teatmeteosed, õpikud ja ajalooraamatud toetuvad ja viitavad vanadele allikatele, mis praegu ja edaspidigi oma ammendamatuses meie uudishimu- või teadmisjanu kustutavad. Rääkimata mõne esivanema sünni- või omanditõendi või muu tõendi hankimise vajadusest.

See kõik tundub praegusaja inimesele tavaline ja enesestmõistetav. Kuidas ja millal aga Eesti rahvusriigi arhiivindus jalad alla sai?

Vastutus ja vajadused

Pärast Tartu rahu sõlmimist keskendus noor Eesti Wabariik oma rahvusriigi ülesehitamisele. Omariiklus oli loonud muude vajaduste kõrval ka vajaduse riikliku arhiivisüsteemi järele. Igapäevaküsimuste lahendamisel ilmnes riigikantseleis vajadus hakata suuremat tähelepanu pöörama arhiivimaterjalidele.

Esimese maailmasõja ajal laialipillutatud ajaloolise väärtusega dokumentide oma riiklikuks arhiiviks kogumise pärast tundis seni kõige enam muret aga Eesti Rahva Muuseumiga seotud ringkond. Nii haridusministeerium kui ka Tartu Ülikool huvitusid arhiivide loomisest teadusliku uurimise pärast.

Rahvusülikooli arendades polnud aga Tartu Ülikoolil mitmete teadusalade jaoks oma akadeemilisi jõude võtta. Eesti ülikooli ülesehitajad pöördusid Soome lahe taha naabrite poole. Sealt tuligi Tartusse noori teadlasi.

Näiteks 4. septembril 1919 valis Tartu Ülikooli ajutine valitsus «kodu- ja Põhjamaade õppetoolile professoriks» Helsingi Ülikooli ajalooõppejõu Arno Rafael Cederbergi.

Ajalooarhiivis on tema toimik, kus on tallel filosoofiateaduskonna dekaani kiri Ceder­­bergile. Sellest kirjast saame aimu ka Esimese maailmasõja jälgedest ja hetkeolukorrast Tartus: «Tartu Ülikooli raamatukogu ja käsikirjad on küll läbistikku keik evakueeritud, kuid ülikool on omandanud väga rikkaid arhiivisid, nimelt Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kindralkuberneri arhiivi, mis üks ligi 100 suurt kasti täidab ja mis as­­ja­­tundlist korraldamist nõuaks.»

Eesti tollased aateinimesed teadsid soome ajalooteadlast Cederbergi ka kui Põhjamaade ja Euroopa arhiivide uurijat. Seepärast pöördutigi samas kirjas (8. sept 1919) tema poole ettepanekuga: «On arvatud, kui Teie sellega nõus olete, et Teile esialgu üle 2-3 tunni nädalas ettelugemisi pidada ei pruugiks, selle eest aga ülikooli kui ka teiste koha peal olevate (Eesti Rahva Muuseumi) arhiivide teaduslise korraldamise töö juhatamise oma peale võtaksite. Korteri küsimuse katsub ülikooli valitsus igatahes lahendada. Elutarvitused on Tartus keik saadaval, välja arvatud mõned koloniaalkaubad, näit. suhkur, mida võib olla korda läheb toitlusministeeriumi kaudu muretseda. Kuid riiete poolest on lugu kaunis kehv.»

Cederberg asutas Tartu Ülikoolis Eesti ja Põhjamaade ajaloo õppetooli. Tema algatusel loodi 1920. aastal Akadeemiline Ajaloo Selts. Aastal 1922 hakkas tema algatusel ilmuma Ajalooline Ajakiri. Cederbergi algatatud ja peatoimetatud «Eesti biograafilist leksikoni» käiakse praegugi antikvariaatidest küsimas.

Tänuväärsed on tema teened ka Eesti arhiivinduse korraldamisel. Ta juhtis tähelepanu, et uued rahvusriigid peavad mõistma, et arhiiv on iga riigi mineviku mälestusmärk ning selle ülesehitamist tuleb õppida vanadelt kultuurrahvastelt. Rah­­vapärimus, vanad dokumendid ja trükiallikad on igale riigile ja rahvale olulised märgid elatud elust ja läbikäidud teest.

Mõte nurgakiviks

3. märtsil 1920 tuli Toomel Tartu Ülikooli raamatukogus haridusministeeriumi teadus- ja muinsuskaitse osakonna kutsel kokku arhiivikomisjon. Seda aastat ja kuupäeva peetaksegi Eesti arhiivinduse alguseks.

Komisjon eesotsas innuka külalisprofessori Cederbergiga pidas vajalikuks välja selgitada oluliste dokumentide senised asukohad, et seejärel kaaluda nende edasist paigutamist, korrastamist ja säilitamist. Tegeldi Venemaale viidud vara tagasisaamisega.

Arno Rafael Cederberg pakkus välja kaks riigiarhiivi mudelit: Tallinna valitsuse arhiiv ja Tartusse riigiarhiiv ajalooarhiivi tähenduses, eelkõige siin paikneva ülikooli õppe- ja teadustöö jaoks.

1920. aasta septembris jõudis Tartusse tagasi suur osa Esimese maailmasõja ajal Venemaale viidud ülikooli arhiivist. See paigutati esialgu tookordsesse ülikooli ühiselamusse Hetzeli tänavas (praegu Liivi 4), kus ülikool eraldas novembris 1920 kavandatava keskarhiivi (ajalooarhiivi) jaoks kuus tuba kolmandal korrusel.

Kuigi ametlikult polnud arhiivi ennast asutatudki, kogunes 1921. aasta suveks ühiselamusse arhiivimaterjali suur hulk.

1. aprillil 1921 oli Tallinnas Toompeal alustanud tegevust riigiarhiiv riigikantselei alluvuses.

Tallinnast oli Tartusse jõudnud ka Eestimaa rüütelkonna arhiiv. Ruumid said kuhjaga täis ja uusi materjale ei saanud enam vastu võtta. Ülikooli ühiselamus oli ju ka köök ja maja ise oli tuleohu eest kaitseta. Cederberg juhtis sellele Jaan Tõnissoni tähelepanu.

Arhiiv sai maja teise korruse enda käsutusse 1922. aasta novembris. Lõplikult jäi aga kogu ühiselamu arhiivile 19. septembril 1925. aastal. Asjaajamise aeglus ja otsustamatus tekitasid arhiivinõukogu (varem arhiivikomisjoni) esimehes Cederbergis kibestust.

Praeguse aja tagasivaates meenutatakse ja sedastatakse soome ajalooteadlast Cederbergi kui Eesti arhiivinduse raskevõitu alguse organiseerijat. Eesti oli alles sõjast toibuv maa. Ülesehitamisele keskenduval noorel rahvusriigil polnud arhiivinduse kiire korraldamine esimene eesmärk.

Tartus paikneva Eesti Ajalooarhiivi tegelikuks sünnipäevaks peetakse kokkuleppeliselt aga 16. maid 1921, kui ametisse määrati arhiivi esimesed töötajad.