Inimloomusele on omane stabiilsuse püüd. Igasugune muutus, mis häirib status quo’d, kutsub esile proteste ja nurinaid. Iseloomulik näide sellest on Talvo Pabuti ilmselt tõelisest murest kantud artikkel «Jalutuskäigud Emajõe kallastel» (TPM 05.04), kus ta väidab, et Emajõgi kaob vaataja silmist ja vanalinn on uusehitiste piiramisrõngas.
On see ikka nii?
Esmalt n-ö vanalinnast. Keskaegse hõnguga vanalinn on tegelikult üsna väike: raekojast ja raeplatsist Tartu Ülikooli peahooneni ning Jaani kirikuni. Ja muidugi Rüütli tänav.
Kesklinna südameks olev Rüütli tänav on hiilgav näide erakapitali ja linnavõimu koostööst. Vanad majad on kaunilt restaureeritud ja tänaval on tunda ajaloo hõngu. Turistidele vaatamisväärsus missugune.
Nüüd ka Emajõest. Esmalt tuleb nentida tõsiasja, et ükski linna läbiv jõgi ei ole vaadeldav igast suvalisest punktist. Nii on Budapestis, Prahas ja ka Pariisis.
Autorit näivad eriti häirivat mõned uusehitised Emajõe ligiduses. Ei ole midagi uut siin päikese all! Sadakond aastat tagasi sai ka Pariisi ehitatud Eiffeli torn ägeda kriitika osaliseks: rikub linna üldvaadet, ei sobi Pariisi vaimsusega jne. Nüüdseks on Eiffeli torn kujunenud Pariisi üheks hinnatuimaks turismimagnetiks!
Analoogia on ilmne. Tartus siiski kõrghoonetena käsitatavad Plasku ja Tigutorn on huvitava arhitektuuriga ning elavdavad linna panoraami, kuigi alguses tabasid neidki kriitikanooled.
Suhtlen väga paljude inimestega ja võin kinnitada, et Plasku ja Tigutorn ei ole iroonilised ega halvustavad hüüdnimed, pigem vaimukad hellitusnimed. Tähendab, linnarahvas on need omaks võtnud, ja üsna kiiresti.
Plasku juurde kuuluv konverentsikeskus on suurepäraste siselahendustega ja lausa ideaalne koht ka rahvusvaheliste teaduskonverentside korraldamiseks. Aga nn teadusturism on tänapäeval üha enam edenev turismivorm. Ja muide, konverentsikeskuse rõdult avaneb suurepärane vaade Tartule.
Veel ühest vägagi meeldivast ettevõtmisest. At-lantise klaasseintega kohvikust ja suvel lausa vees paiknevast välikohvikust avaneb lummav vaade Emajõele ja osaliselt ka vanalinnale. See peab küll olema väga rumal giid, kes ei taipa viia turiste lõunatama Atlantise restorani.
Nõustuda tuleb aga Talvo Pabuti väitega õnnetust Tartu kaubamajast Riia tänava ristmikul. Iseenesest hoone mingeid vaateid eriti ei varja, küll aga on ebaõnnestunud selle arhitektuur.
Maja loojate silme ees on ilmselt terendanud Kreeka antiiksed templid, paraku ähmaselt. Noist templeist on saanud ehituskunsti etalonid tänu erakordselt headele proportsioonidele – hoone kubatuur ja sammaste jämedus on täiuslikus kooskõlas.
Ent uurige korraks meie kaubandushiiu sambaid. Saja meetri kauguselt võib mingi sarnasus Kreeka sammastega isegi olemas olla, aga kümne meetri kauguselt näivad need sambad maja üldmahuga võrreldes armetute pirrukestena. Aga see ongi rohkem kivike arhitektide töömaile.
Majanduslikus ja ärilises mõttes on Tartu kaubamaja väga heas kohas, kusjuures asi pole ainult omanike suuremas või väiksemas kasumis. Kui ettevõte on edukas, on sellel ka sotsiaalne mõõde. Nimelt pakub kaubamaja tööd ja leiba ilmselt sadadele inimestele.
Siit üks põhimõtteline järeldus: linnavõim ei saa ega tohigi lähtuda oma otsustes ainult ühest kriteeriumist, kaaluda tuleb majanduslikke, esteetilisi, sotsiaalseid ja veel muid aspekte.
Lõpetuseks tahaksin tartlasi üles kutsuda võimalikult aktiivselt arutlema meie ühise kodu arendamise üle. Vaja on nii kriitikat kui ka konstruktiivseid mõtteid.
Näiteks, kuhu oleks õige rajada kaubanduskeskusi, parkimismaju ja muid linnaruumi olulisi objekte? Äärelinna, kesklinna, magalarajoonidesse vm? Teades teie arvamusi, oskab ka linnavõim paremini oma samme ja sihte seada.