Mõõnad ja tõusud, mis vahelduvad Emajõel ja kogu looduses, toimivad samamoodi enamikus muudeski eluvaldkondades. Nii nagu me ei saa suurveeaegset jõge oma sängi tagasi suruda, peame ka haridussüsteemis kohanema muutunud demograafilise olukorraga. Muutused ja arengu sunnib meile peale elu ise.
Viimaste aastate sündimuse tõusulaine kergitab lähiaastail tublisti kooliminejate arvu. Samal ajal annab umbes viieteist aasta tagune sündimuse mõõnaperiood end tunda gümnaasiumiealiste noorte hulga vähenemises. Kui põhikoolid ei mahuta enam õpilasi ja gümnaasiumiklassid jäävad täitmata, siis tuleb koolid tegelikkusega vastavusse viia.
Praegu võimaldavad koolihooned avada 44 uut esimest klassi, kuid tänu viimaste aastate heale sündimusele on lähiaastate vajadus 61 klassikomplekti! Sel õppeaastal läks kooli 930 last, viie aasta pärast läheb ligi 1500. Seega tuleks avada umbes 20 esimest klassi enam.
Samal ajal põhikooli lõpetajate hulk väheneb, mis tingib ka väiksema vajaduse gümnaasiumikohtade järele. Põhikooli lõpetajate arv hakkas vähenema juba viis aastat tagasi ja kestab 2018. aastani. 2005/06. õppeaastal lõpetas 9. klassi 1380 õpilast, viie-kuue aasta pärast on põhikooli lõpetajaid 800–900. Nii väheneb järgmisel viiel õppeaastal kümnendate klasside õpilaskohtade vajadus umbes 300 võrra.
Koolivõrgu uuendamise mõte pole tekkinud üleöö, vaid on idanenud juba mõnda aega.
Aastateks 2008–2013 hariduse arengukava koostades oli Tartu munitsipaalkoolide võrgu uuendamise vajadus juba ilmselge. 2013. aastaks peaks Tartu koolivõrgu uuendamine jõudma lõpusirgele. Mõtlemise-kaalumise kohti on siin piisavalt ja valmisotsuseid ei ole kellelgi varnast võtta.
Parimaid lahendusi Tartu haridusvõrgu ümberkujundamiseks hakkab vaagima volikogu hariduskomisjon, kes kaasab sellesse töösse koolijuhtide, õpetajate, õpilaste, lapsevanemate ja teiste huvirühmade esindajaid ning kõrgkoolide haridusspetsialiste.
Hariduse ümberkorraldamise lähtealuseks on see, et iga väike tartlane saaks käia oma kodulähedases põhikoolis ja suurematele oleks meil pakkuda mitmekesise valikuga ja heal tasemel gümnaasiumi- või kutseõpet.
Palju kõneainet on viimasel ajal pakkunud põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamine. Et olemasolevaid ressursse, sh koolimaju, paremini ära kasutada, näib see ka Tartus igati mõistlik olevat.
Hea näitena saame siin esile tuua Hugo Treffneri gümnaasiumi käekäiku ja populaarsust õpilaste hulgas. Ja just õpilased peavad eraldi töötavaid gümnaasiume endale vägagi sobivaks.
Poolteist aastat tagasi viis haridusosakond Tartu gümnasistide seas läbi küsitluse, millest ilmnes, et kaks kolmandikku neist näeks hea meelega põhikooli ja gümnaasiumi eraldi asutustena. Osa õpilastest leidis, et kuigi Tartus on kõik vajalikud õppesuunad gümnaasiumides olemas, tuleks need põhjalikumalt välja arendada.
Lapsevanemate seas tehtud uuringud on näidanud, et eri majades asuvaid põhikoole ja gümnaasiume pooldavad umbes pooled. Õpetajatest näeks enamik (ligi 60 protsenti) meelsamini, et 1.–12. klassid asuksid ühes koolimajas.
koolide lahutamise kasuks seegi, et uuest õppeaastast kehtima hakkavad põhikoolide ja gümnaasiumide õppekavad on suhteliselt erinevad. Gümnaasiumis saab õpilane endale suures osas ise õppekava koostada ja tal on võimalik umbes kolmandik aineist ise valida. Põhikoolis pole valikuvõimalused nii suured.
Erinevad õppekavad eeldavad erinevaid õpetajaid ja teistsuguseid õppetingimusi. Nn puhaste gümnaasiumide loomine võimaldab keskenduda eeskätt gümnaasiumiosale vajalike õppekabinettide (keemia, füüsika, bioloogia jm) põhjalikumale väljaarendamisele.
Põhikool keskenduks paremate õppetingimuste loomisele oma spetsiifikast lähtudes. Samuti näeb seadus ette põhikoolides õpiraskustega lastele tugisüsteemide loomise, mida gümnaasiumiastmes ei ole – gümnasist peab oma õppeedukuse eest ise vastutama.
Miinused koolide lahutamise asjus on rohkem emotsionaalset laadi.
Igaühele on oma kodukooli saatus kõige südamelähedasem ja selle muutmine või kaotamine oleks löök paljudele praegustele ja endistele õpilastele-õpetajatele. Samuti on paljudel õpilastel turvaline jätkata pärast põhikooli õpinguid vanas tuttavas koolimajas.
Kõige raskemaks võib uuenduste aeg kujuneda õpetajatele, kes oma niigi pingelises töös peavad ka muutuvates oludes toime tulema ja uuendustega kiiresti kohanema. Kindlasti ei ole aga alust kartustel, et professionaalsed õpetajad jääksid Tartu linnas tööta. Kõigile neile leidub koht ka uuenenud koolivõrgus.
Tühjaks ei jää ka ükski koolimaja, pigem tuleb neist puudu ja hiljemalt 2015. aastal vajame juba Tartusse uut koolimaja.
Tartu koolid on heal tasemel ja tugevate traditsioonidega. Siinne haridusmudel on unikaalne oma väljakujunenud õppesuundadega gümnaasiumiastmes ning ühtaegu ka universaalne, sest suudab pakkuda haridusteenust nii täiskasvanud õppijale kui ka lapsele, kes vajab õpetamist lihtsustatud või siis ka toimetuleku õppekava järgi.
Tartu on jätkuvalt tõmbekeskuseks mujalt õppima tulijaile. Möödunud õppeaastal õppis meie linna gümnaasiumides 33 protsenti teistest omavalitsustest tulnud õpilasi, põhikoolis 11 protsenti õppureid väljastpoolt Tartu linna.
Elu sunnib tegema oma korrektiive ega jäta meid rahuloluloorberitele puhkama. Olen kindel, et Tartu haridusvõrgu paremaid külgi tugevdades ja seejuures ühtset tervikut silmas pidades suudame koolivõrku uuendades muuta õppetöö veelgi sisukamaks ja õpilasele huvitavamaks.
Kuigi muudatused ei pruugi tulla kergelt, on aeg nendeks küps.