Tartu Ülikooli rektori valimine võib minna poliitikute kätesse

Tartu Ülikooli rektorit Alar Karist seiravad tema kabineti seinalt sõjaeelsed professorid Gustav Suits ja Konstantin Konik, kes küsivad ilmselt sedasama, mida ta isegi: kas plaanitav rektori valimisviisi reformimine viib alma mater’i õitsengule või hoopis kaosesse? Foto: Margus Ansu

Kui Tartu Ülikooli praeguse rektori valisid ametisse valimiskogu 295 liiget, siis edaspidi valiks rektorit 11-liikmeline nõukogu, millest vaid viis saaksid määrata professorid ja tudengid.

Alar Karis, juba keskajal valisid ülikoolides rektorit professorid, nüüd aga hakkavad rektori valimisel osalema kuus riigikogu poolt paika pandud teise järgu poliitikut, sest tegevpoliitikud ei tohi nad kava järgi olla.

See on üks võimalus tõlgendada minu täna (eile Postimehes – toim) ilmunud artiklit. Arvamusloo mõte oli kutsuda pigem neil teemadel arutlema.

Üks mõte on tõepoolest, et rektori määrab akadeemilise kogukonna ettepanekul tulevane nõukogu. See praegu välja käidud mudel on üks võimalikke variante ja põhimõtted on antud avalikule arutelule.

Ükski variant ei ole ideaalne. Praegune juhtimismudel on äärmiselt demokraatlik ja demokraatia tuleb ülikooli seinte vahel kindlasti säilitada.

Teiseks on ülikoolidel piisavalt palju huvigruppe, kes tahavad sekkuda ja arvamust avaldada ning raha oma kavade elluviimiseks. Võrreldes keskajaga on nende huvigruppide hulk tublisti suurenenud.

Üks asi on arutada, teine asi on aga see, et juba mullu oli Tartu Postimehel eelnõu tööversioon. Kuhu see arutelu toona jäi?

Toona said mõtted pandud eelnõu kujule – eelnõu töötab välja vabariigi valitsus või riigikogu. Ülikool saab arendada ainult avalikku arutelu. Alati peab olema keegi, kes töötab välja idee, mis on teatud ringi inimeste peas küps, ja siis saab hakata laiemas seltskonnas arutama.

Läinud nädalal akadeemilistele ringkondadele arutamiseks antud seletuskiri tunnistab, et tegelikult arenevad ülikoolid suurema autonoomia poole. Aga Tartu Ülikooli reformikava hakkab seda autonoomiat pigem kärpima.

Ükski mudel, mis on siin ja seal, ei ole automaatselt ülevõetav. Võime tuua näite Oxfordist, kus 3000-liikmeline kogu ei olnud nõus sellisele mudelile üle minema. Praegu on küsimus selles, milline on Tartu Ülikooli tee. Tartu Ülikooli seaduse muutmise üks osa on seesama juhtimisküsimus, teine aga rahvusülikooli temaatika.

Ülikoolid on Eestis saavutanud täieliku sõltumatuse ja tagajärg on, et oleme eemaldunud natuke ühiskonnast. Rahvusülikooli puhul peaks olema selgelt paika pandud, mis on rahvusülikooli roll, või nagu keegi küsis: palju maksab rahvusülikool Tartu Ülikooli sees?

Tahame seaduses paremini lahti seletada oma rolli rahvusülikoolina alates keele ja kultuuri säilitamisest professuurides ja lõpetades botaanikaaia või raamatukogu ülalpidamisega.

Mille poolest teeb ikkagi see praegune professoritele toetuv juhtimismudel Tartu Ülikooli kehvemaks nendest välisülikoolidest, mille juhtimine toetub otsustajatele väljastpoolt ülikooli?

Praegu on ülikooli nõukogus 50 liiget, ja andes au kõigile liikmetele, on arusaadav, et tegelikult ei saa vastutus kõigi otsuste eest olla 50 liikmel (seni on nemad nõukoguna ülikooli kõrgeim otsustuskogu – toim).

Vastutus ei ole personaalne – me ei tea, kes on tegelikult otsuse taga. Seda on tunnistanud paljud teisedki ülikoolid, et eelarve küsimustes ei olda kõige pädevamad, ja seda on elu näidanud ka meie ülikoolis. Eelarve võetakse küll vastu, aga pärast avastatakse, et minu instituut ei saa selle eelarvega hakkama.

Teiseks on vaja teha paindlikke otsuseid. Ühelt poolt ei taha me oma kolleegile halvasti öelda, aga teiseks ei tea me muutusi, sest me ei tea, mis sellega kaasneb. Tulemuseks on see, et midagi ei juhtu. Paljusid otsuseid ei tehta kuni selleni välja, et raskeid otsuseid nõudvad teemad ei tulegi arutamisele.

Alternatiiv oleks siis see, et kuus valitsuse ettepanekul riigikogu valitut ja viis akadeemiliste ringkondade (tulevase senati – toim) valitut teeksid uues nõukogus raske otsuse ära?

Oluline on see, et on välised liikmed, kes vaatavad ülikooli n-ö välise pilguga. Ma ei kujuta praegu ette, kuidas on Eesti riigis võimalik, et tulevad – nagu te ütlete – teisejärgulised poliitikud ja hakkavad ülikooli juhtima. Ma arvan, et need 11 inimest peavad olema meie riigi parimad pojad.

Aga kust võtta neid hea haridustasemega, missioonitundelisi ja laitmatu renomeega inimesi, kes on seatud ametisse riigikogu poolt valitsuse ettepanekul?

Kas Eesti riigil pole tõesti 11 inimest. Kui me ei leia neid siit, siis ma küsin, kuidas riik üldse eksisteerib. Mõnes teises riigis on sellele kohale olnud väga tugev konkurss.

Võiks väita, et 11-liikmeline otsustuskogu on hõlpsamini juhitav kui 50-liikmeline. Kas ei kujune olukorda, kus rektori enda positsioon tugevneb? Tal on võimalik tagada tagasivalimine ametisse ja nii edasi?

Seda on raske ennustada, mis juhtuma hakkab. Praegune ülikooli kuratoorium (senine ülikooli ja ühiskonda siduv nõuandev 14-liikmeline kogu, sh neli riigikogu liiget, kaob plaanitava reformiga – toim) ei ole otsustuskogu – on suur vahe, kas sa oled ühiskonnaga siduja või sul on vastutus ülikooli eelarve täitmise ja arengukava eest.

See, et rektori roll tugevneb, on õige. Aga see tugevneb teisiti – rektor peab siduma akadeemilist kogukonda nõukoguga.

Kui suur osa praeguse kuratooriumi 14 liikmest on teie isikliku arvamuse kohaselt pädevad olema tulevase nõukogu liikmed?

Pakuksin välja kaks inimest. Olen nõus, et neid ei ole väga palju ja neid pole kerge leida.

On keeruline, aga kas Tartu Ülikool ei vääri seda, et tal oleks siin riigi parimad pojad? See, et nad praegu ei ole ülikooli kuratooriumis, ei tähenda seda, et neid ei ole olemas.