Aastaajad jaamakorraldaja tööd ei mõjuta, SUVEKOHTUMINE
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
JÜRI SAAR
Ljudmilla Kumm töötab jaamakorraldajana 1979. aastast, viimastel aastatel Elva jaamas.
Jaamakorraldaja Ljudmilla on pisut ehmunud, kui ühes fotograafiga väiksesse punase katusega telliskivimajja tema tööruumi siseneme, on aga sellegipoolest nõus meile oma tööst pajatama. Esimene tõde, mida kuuleme, on see, et jaamakorraldaja töö on nii suvel kui talvel ühesugune. Rongid liiguvad ikka oma sõiduplaani alusel. Päevas sõidab Elvast Ljudmilla sõnul läbi 14-16 paari ronge, nii edasi kui tagasi. Suur osa neist on reisirongid, aga kõik rongid Elvas ei peatugi.
Jaamakorraldaja ülesanne on rongidele «teed teha», see tähendab lülitada sisse valgusfoore ja sättida pööranguid.
Ljudmilla nendib, et jaamakorraldaja töö on huvitav töö, näeb palju rahvast, samas on ka vastutus suur. Kriitilisi hetki, kui rongid kokku sõita võiksid, tal siiski ette pole tulnud. «Oma osa on selles ka aparatuuril, mis inimlikke eksimusi vältida aitab, tegelikult võib muidugi kõike juhtuda. Aga kui midagi on valesti tehtud, näitab aparatuur selle ära, kellad hakkavad helisema, andes märku, et kuskil on midagi teisiti kui vaja.»
Elva jaamas töötab neli jaamakorraldajat, vahetus kestab 24 tundi, aga see-eest on järgmised kolm ööpäeva vabad.
Küsimusele, kas raudtee keel on endiselt vene keel, vastab Ljudmilla, kes enda sõnul eesti keelt ei oska, et tegelikult on see siiski juba pigem eesti keel. Kõik raudteel töötada soovivad mitte-eestlased õpivad riigikeelt päris agaralt. Ja ehkki Ljudmilla väitis end riigikeelt mitte oskavat, polnud küsimusi vene keelde ümber panna tarvis, ka ei jäänud ükski küsimus vastuseta.