Riigi piskust rahast jätkub Peedu veski katuseks

Peedu vesiveski omanikud Anne-Lia Kivari ja Ülo Kaarna jutustavad ridamisi lugusid sellest, kuidas nad oma isa Jaani veskis aitasid ja mis mänge mängisid, kui nad alles lapsed olid. Foto: Sille Annuk

Anne-Lia Kivari ja Ülo Kaarna seisavad Peedu veski õuel ja ehitavad mõttes uut katust. «Paneksime risti asetsevale hoone osale ja natuke pikihoonele, nii saab neelukohad ka kaetud,» unistab Anne-Lia Kivari.

Unistamiseks on põhjust, sest muinsuskaitseamet on lubanud tänavu Peedu veski katusevahetust toetada 100 000 krooniga. «Varsti võib hakata laaste ja töömehi tellima,» rõõmustavad omanikud.

Anne-Lia Kivari ja Ülo Kaarna on õde ja vend ning Peedu vesiveski Elva jõe käärus nende lapsepõlvekodu. Isa Jaan Kaarna ostis selle 1928. aastal, jõudis ehitada nii uue lauda kui elumaja ning pidi siis oma kodust 1948. aastal, kui ta kulakuks tembeldati, loobuma.

Kahel korral on Kaarnate pere küüditatute nimekirjas olnud, kuid tänu heade inimeste hoiatustele on nad osanud õigel ajal lahkuda.

«Terve meie elu on palistatud heade inimestega,» ütleb eluaeg õpetajaametit pidanud Anne-Lia Kivari. Temast üheksa aastat vanem vend Ülo Kaarna on olnud hinnatud rauatööline ja tootmiskoondise Vasar peatehnoloog. Nüüd on mõlemad pensionärid.

Koostööd muinsuskaitseametiga peavad õde ja vend samuti heade inimestega kohtumiseks, sest see ei ole esimene kord, kui riik neid toetab.

Peedu ja Nuti

Nende isale Jaan Kaarnale kuulus tegelikult ka Elva jõe vastaskaldal asuv Nuti veskihoone, kuid pärast vara tagasisaamist otsustasid lapsed Nuti ära müüa, et pisutki kodukoha taastamis- ja korrastustöödeks raha saada.

«Meid oli tegelikult kolm last, aga üks vend on juba surnud ja tema omanikukohustused on pärinud tema lapsed,» seletab Anne-Lia Kivari. «Me oleme suguvõsaga otsustanud, et riidu see veski meid ei aja ja et veski peab isa mälestuse nimel kindlasti peresse jääma.»

Muinsuskaitseameti Tartumaa vaneminspektor Reelika Niit ütleb, et restaureerimistoetuse saamisel mängis oma osa kindlasti see, et Peedu vesiveski omanikud on algatusvõimelised, seni suure hoolivusega oma varasse suhtunud ja ise sinna palju panustanud.

«See on päris suur kompleks ja omanikele raske koorem,» lisab Reelika Niit.  «Eelmisel aastal, kui veski transmissioonivõll katki läks, võtsid nad ise suguvõsaga kätte ja sättisid selle niisugusesse korda, et see edasi ei laguneks.»

Ilus ansambel

19. sajandist pärit, maakivivundamendi, rõhtpalkseinte ja poolkelpkatusega vesiveski kaldapoolsesse külge on ehitatud veskipoiste kahekorruseline elamu. Veski jõuseadmeks on olnud kaks turbiini, millest üks pani tööle jahuveski ning teine transmissioonivõlli abil kõrvalasuva villavabriku.

Ansamblisse kuulub veel savist ja puidust ait-elamu, millel on viilkatus ja klaasveranda, samuti 1930. aastail ehitatud uus elumaja ja laut.

Reelika Niit tõdeb, et tänavu riigilt saadud summa – Tartumaa peale kokku 570 000 krooni – on aastatagusest toetusrahast väiksem.

«Mõned maakonnad toetavad kogu summaga üht suuremat objekti, meie oleme jaganud seda päris mitme objekti vahel,» põhjendas ta.

Hoolimata riigi raha vähesusest soovitab Reelika Niit kaitsealuste hoonete omanikelt muinsuskaitselt avarii- ja restaureerimistöödeks julgemini abi küsida. Muinsuskaitse kodulehelt leiab taotlusvormi, mille täitmine ei ole keerukas.

Muinsuskaitse toetusraha

• 100 000 krooni said Näituse 8 / Veski 22 puitelamu Tartus, Karlova mõisa peahoone, Peedu vesiveski ja Rannu mõisa kärnerimaja.

• 60 000 krooni said Koruste külakoolihoone ja Väägvere külakoolihoone.

• 50 000 krooni sai Meeri mõisa peahoone.

Allikas: muinsuskaitseamet