Albert Gulgi isikupärale pani aluse aeg vene sõjaväes 1980. aastate lõpul. Tema fantaasias hakkasid liikuma eelajaloolised kahepaiksed, kosmilised mehhanismid ja inimsarnased olendid.
Põrgulikes piltides puuduvad pausid
/nginx/o/2017/01/05/6228583t1hd8b6.jpg)
15. aprill 2010, 12:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kompositsioonilisest küljest on Gulgi joonistuste eripäraks pauside puudumine, ühtlane pinge katab lehte ühest servast teise ja tundub, et paberist tuleb puudu. Seetõttu saaks tema mõnda meetritepikkust – eriti varasemat – joonistust suvalisest kohast lahti lõigata, ilma et tervik kannataks.
Ka vastupidine variant toimib: kui asetada väiksemad pildid tihedalt üksteise kõrvale, tekib mulje tervet seina hõlmavast kompositsioonist. Seda võtet oligi nüüd näitusel Tartu Kunstimajas kasutatud.
Bosch ja Viiralt
Kümme aastat tagasi (Tartu Postimees, 21.02.2000) võrdles Mats Õun Albert Gulki Hieronymus Boschiga. Gulgi kunsti olid tulnud meeleolud, milles võis näha apokalüptilisust. Nüüdseks on tema kunst veelgi grotesksem.
Staatilisus on asendunud dünaamika ja dramatismiga, nukulikud kaunitarid ja meesfiguurid, kes on nüüd enam kui alasti, on muutunud moondunud ja väändunud ebarditeks, poolloomadeks, sobitudes põrgulikku kabareesse.
Gulgi loomingu viimaste aastate meisterlikkus ja temaatika kannab võrdluse välja Eduard Viiralti varasema loominguga.
Viiralt oli võrratu portretist ja karakterikujutaja ning tema «Põrgu» ja «Kabaree» sõnumikandjateks olid eelkõige väljendusrikkad näod, Gulgil on selleks kehad. Maaliliselt pehme pliiats on allunud virtuoosliku kunstniku mängule kehavormide ja lihastega: figuurid on plastilised ja ilmekad, iga ruutsentimeeter nauditav.
See, mida Gulk kujutab, on jõle, haiglane ja kiimaline, kuid ometi mitte ropp, arvab Piirimäe.
Samas on see, mida Gulk kujutab, jõle, haiglane ja kiimaline, kuid ometi mitte ropp, sest seda on ta teinud kõrgel kunstilisel tasemel. Tihti on intrigeerivad vastuolud allkirjade ja piltide väljanägemise vahel, näiteks joonistuse «Metsavaht nägi tõesti seenelisi» puhul.
Päris põhjas
Viiralt lõi oma «Põrgu» ja «Kabaree» 32–34-aastaselt. Pärast seda muutus tema kunst helgeks ja rahulikuks. Kas ka 41-aastase Gulgi kunsti tuleb rõõmsamaid noote? Kahtlen selles. Kuid sügavamale põrgu ta minna ei saa, sest ta on juba seal päris põhjas.
Saalist internetti
• Tartu Kunstimajas äsja näha olnud Albert Gulgi joonistusi aastatest 1988–2010 saab vaadata Tartu Kunstnike Liidu veebilehe www.kunstimaja.ee galeriis.