Vadi kirjutas Volkonskile isikliku näidendi

Urmas Vadi Foto: Lauri Kulpsoo

Sel neljapäeval Tartu Uues Teatris esietenduva «Peeter Volkonski viimase suudluse» kirjutas Urmas Vadi ekstra Peeter Volkonskit ja Laura Petersoni silmas pidades. Lavastuse pealkiri jätab mulje, et tegemist on üsna isikliku materjaliga. Vadi nendib, et sõna «isiklik» talle meeldib.

«Kui see sõna oleks elulugu, dokumentalism, siis ma hakkaks oigama, sest see poleks õige. Aga isiklik on see materjal kindlasti. Nii mulle, Volkonskile kui Petersonile,» selgitab teksti autor ja lavastaja.

Vadi nendib, et ta on ennegi kirjutanud päriselt elanud inimestest, ja siis on nende asjadega olnud nii ja naa. «Paljudele on see, mis ma teen, meeldinud, mingid inimesed lähevad aga vihaseks ja hakkavad rääkima, et see ei ole üldse see inimene, kellena te teda kujutate, nii ei tohi inimestega teha jne. Mind huvitab, mida üteldakse nüüd, kui laval on Volkonski, kes mängib Volkonskit. Vaevalt et tullakse välja Kafka isa lausega, et Volkonski ei ole piisavalt volkonskilik.»

Näidendi «Ballettmeister» eest algupärase dramaturgia kategoorias Eesti teatri aastaauhinna pälvinu tunnistab, et on viimasel ajal tundnud end väsinuna, vaadates lugusid, kus on Johnid-Maxid. Ta tahab, et teater räägiks selles ajas ja ruumis, siin, Eestis ja nende inimestega, kes siin elavad. 

Küsimusele, miks just Volkonski ja Peterson, vastab Vadi, et nad on kõige paremad. «Ja nende kahe kooslus on huvitav ja selle loo puhul oleks teised variandid ka võimatud.»

Lavastuses pole kasutatud valgusefekte ega muusikat. «Me oleme loobunud üleliigsest sodist. Vorm vastab meie ajale, ja samuti sisu. Sest mulle tundub, et nüüd, mil inimestel on raske ja nad jäävad veelgi üksikumaks kui muidu, ollakse valmis liialdusteks.»

Aga miks just selline pealkiri? «Noh, Volkonskit inimesed ikka teavad ja paljud on suudelnud kah ja eks ta neid asju tähendabki,» põhjendab Vadi.