Vallavanem Maria Korotkova veerg

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pühapäeval lõhkusid Piirissaare kanalis vana Pek­siga jääd vallavanem Maria Korotkova (vasakult), Dima Jeršov, Aleksei Umbleja ja Aleksandr Brjanov (taga).
Pühapäeval lõhkusid Piirissaare kanalis vana Pek­siga jääd vallavanem Maria Korotkova (vasakult), Dima Jeršov, Aleksei Umbleja ja Aleksandr Brjanov (taga). Foto: Andrei Jeršov

Lõhkusime pühapäeval oma Peksiga kanalis jää ära, see reis võttis meil pool päeva. Nüüd on meil trumbid käes – tee Laaksaarde on vaba, Peksi kapten Sergei Karzubov võib tööle hakata. Koidula peaks 15. aprillil sõitma hakkama, aga mina seda ei usu.


Las seisab pealegi kodusadamas, oleme harjunud ise hakkama saama, oleme säilitanud oma 50-aastase Pek­si­kese. Sõidame sellega esimesena välja ja lõpetame viimasena.



Järv on praktiliselt vaba, ainult mõned jäätükid veel paistavad, eks neid ujub veel tükk aega põhjast lõunasse ja lõunast põhja. Eelmisel nädalal nägin kahte toonekurge, pühapäeval ühte. Ainult ma ei tea, kus neil pesa on, vot ei saa aru. Luiged on ka, neid on üks või kaks. Teder kudrutab rabas ammu.



Vedasime eelmisel kolmapäeval hõljukiga haiget inimest Laaksaarde ja tagasi tulles lendas hüüp vastu. Hõljukijuht Nikolai Kuznetsov oli sunnitud pidurdama, hüüp läks uhkelt hõljuki nina eest mööda.



Hüüpi näeb väga harva, pilliroos ei ole ta üldse nähtav, sest on rooga sama värvi. Aga meid on temaga õnnistatud. See lind on umbes pooleteisekilone, ta hääl meenutab ämbrisse huikamist. Suveajal teda kuuldes saad aru, et tuleb külm ilm, seda teavad kõik. Hüüp on meile kasulik ja tähtis lind, ilmateade ei ole alati õige.



Aga vanaaegsed erilised tundemärgid nüüd peaaegu ei tööta, loodus on muutunud ning inimeste, looduse ja loomade omavaheline kooslus on rikutud. Inimestes on liiga palju tigedust.


Varsti tulevad linnadest suvitajad, nad on teistsugused, meiega ei arvesta üldse.



Nad hakkavad nõudma igasuguseid asju ja näitavad näpuga, kui halvasti me elame, nurisevad kaupluse hindade üle ning ütlevad, et metsloomad segavad ja et töötada me ei oska. Meie aga, kes talvitame alati oma saare peal ja oleme harjunud tänama kõige eest, mis jumal annab, ainult ohkame.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles