Usutavasti on vähe neid, kes arvavad, et Tartus peaksid ülikool ja linnavalitsus astuma erinevaid samme või, hoidku jumal, samas vallas konkureerima. Ja on tore, et praegusel rentaablil ajal on ühe kunagise menuka üliõpilasansambli liikmed esindatud nii ülikoolis, linnavalitsuses kui ka pangas. Kõik see viitab üksteisemõistmisele.
Vaadates aga olukorda linnakodaniku silmadega, tundub see olevat siiski vastukäiv. Ajal, kui linn paneb kokku oma arengustrateegiaid aastani 2030, tundub ülikool olevat valinud omad kavalehed. Andku mulle Athena andeks, kui eksin. Kaks suurt machina’t ühes linnas näitavad ju õige pea ära, missugust jahu jahvatatakse.
Ülikooli kui Tartu ühe suurima kinnisvarahalduri eesmärgiks on saanud võimalikult tulemuslik (loe: raha sisse toov) tegevus kinnisvaraga. Oma osa on selles ka uuel kantsleril Andres Liinatil. Igati mõistlik endine hansapankur on toonud oma kogemused sajanditevanusesse ülikooli. Kuid kas need tootlikkuse valemid, mis väljendusid pangamajade klaaspüramiidides kusagil pealinna liivalaiades tänavates, sobivad puhtalt eksterjööri kujul ülevõtmiseks vanasse ülikooli.
Oletame, et selle taga ei ole kantsler Liinat, kuid need ülikooli inimesed, kes kunagi valisid rektoriks Jaak Aaviksoo, et saada lahti tüütust majandusdirektorist Riho Illakust, on nüüd uue rektori Alar Karise ajal pettunud, jõudes «Illaku käest Liinati alla». Nende universitas’e keskkond muudetakse ju tundmatuseni ning nad lihtsalt ei taha kaasa minna tarbetute uuendustega.
See võiks olla nii, kui me teaksime kõigi pehmeuuringute ja inimaruannete kõrval seda, milliseks kujuneks ülikooli paiknemine ja väärtushinnangud oma kinnisvara kohta lähitulevikus, võrreldes linnaga, kus nad asuvad.
Olen jällegi see valuline vaatleja, kes võrdleb provintsilinna võimalusi veidi suuremate keskuste, eelkõige Tallinna omadega. Tartul on kahjuks kanda ajaloolise ülikooli muinastaak: siin on Toomemägi, peahoone, õppehooned, museaalsed kollektsioonid, botaanikaaed ja traditsioonid, mis pärinevad 19. sajandist.
Mõistetav on ülikooli soov oma campus’t kusagile Maarjamõisa väljale lahti harutada. Tegelikult on see ainus ülikoolile kui juriidilisele isikule kuuluv suurem maa-ala – kuigi me ei tea, millisest ajast. Varasemast on ju teada ülikoolilinnaku väljaarendamise plaane alates Supilinna Emajõe-äärsest alast, aga küllap on universitas’e-teemalisi generaalplaane tehtud teisigi.
Nüüd hakkab Maarjamõisa põldudele peale kliinikumi tekkima n-ö kõvade teaduste piirkond. Veel puudu olev füüsika tõstetakse vist samuti sinna, sest ringtee äärse vana TA füüsikainstituudi hoonestu puhul tekkisid lahkhelid kohalike elanikega.
Ehk on ülikoolil õiguski teatud kõvade teaduskondade sünergeetilise ühenduse loomise koha pealt. Teadlased ja tudengid lävivad naaberhoonetes, nende autod pargivad samas parklas, nad joovad samas kiirsööklas kohvi ning vahel sõidavad sama bussiga.
Las need loodusteadlased (teaduskond LoTe) ja humanitaarid olla siis kusagil mujal mööda linna laiali. Samas on molekulaarbioloogid ikkagi Riia tänava alguses, zooloogid-botaanikud mitmel pool mujal ning pehme geograafia-geoloogia Vanemuise tänaval.
Kuulun põlvkonda, kus sünergia erinevaid distsipliine õppivate-õpetavate üliõpilaste-õppejõudude vahel tekkis paljuski ülikooli kohviku kaudu. Nüüd on selleks internetivõimalused või ehk isegi ülikooli raamatukogu ja Pirogovi park, kohvik on ammu minetanud oma tähtsuse.
Ju siis jäävad tehnoloogid Maarjamõisa väljale ning inimarengu jälgijad vana peahoone raadiusse.
Kõik see võiks nii olla, elagu tudengid ja õppejõud kus iganes, olgu peahoone ja ametnikud pealegi kesklinnas, las Toomemägi puhkab rahus, küll aga ootaks ülikooli juhtkonnalt oma arvamust, selget seisukohavõttu. Peale kantsleri intervjuude tahaks midagi teada ka rektorilt, kes on ju tegelikult boss.
Kahtlemata on ülikooli valduses hooneid, mis on kaugel sobivusest õppe- ja teadustööks. Olgu need siis juhuslikult kõrghariduse valdusesse sattunud endised aadlielamud Laial tänaval, mida isegi ei remondita enam, krohv pudeneb, praod suurenevad.
Ometi on tegemist ühtede kunstiväärtuslikemate interjööride ja eksterjööridega linna klassitsistlikus arhitektuuripärandis.
Ei kujuta ette, mis nendest saab, kui need tühjaks jäävad. Vaevalt leiduks rikkurit, kes need enesele eramuks kohandaks.
Omaette lugu on aga vähem kui sajand tagasi otse õppehooneks ehitatud majadega. Kuulda on olnud ülikooli kantsleri ideest ehitada Vanemuise tänava loodusteaduste õppehoone kõrgetele korrustele vahelaed sisse. Siis saame 2,25 meetri kõrgused ruumid, mis aitavad justkui leevendada ruumi- või õhupuudust.
Siin ei sega ilusate avarate ruumide lagastamist isegi muinsuskaitse, mida sellel hoonel pole. Jumal teab, kuhu pannakse sealne zooloogia- ja geoloogiamuuseum. Ehk kingiks selle Tallinna loodusmuuseumile?
Kardan, et nende õppe- ja teaduskogude, aga ka botaanikaaia herbaariumide, vana anatoomikumi meditsiinikogude ja peahoones paiknevate kunstikogude tähtsust on veel vara maha kanda.
Jääb arusaamatuks, miks ei sobinud keemiahooneks ajakohastada selleks ehitatud betoonriiulit Jakobi tänaval. Vaevalt et uus betoon-klaasriiul Maarjamõisa väljal oma kehandilt nii palju parem on. Ainsaks eeliseks on jällegi tohutud parkimisväljad. Ja parkimisväljade vajadus jääbki kummitama odava maa, suurte vahemaade ja sporaadilise ühistranspordi puhul.
Samamoodi ei kõlbavat enam ajakohastamiseks vaevalt 30 aastat tagasi valminud füüsikahoone karp Tähe tänaval. Seal ju ometi on parklate jaoks ruumi.
Muidugi leiab sellesse hoonesse astuja eest veerand sajandit tagasi seisma jäänud aja. Aga karp ise ja asukoht pole ju iganenud, seda paneelkonstruktsiooni ei võta ka eksperimentaalplahvatused, nagu näitas hiljutine katse Lasnamäel.
Vaevalt meie koduülikooli juurde mingit tuumakiirendit ehitama hakatakse, see uute betoon-klaasriiulite lummus tundub olevat lihtsalt ekstensiivne raiskamine. Või on asi siiski asukohas, sest vanast aegunud ühiselamuvarest Nooruse tänaval sobis küll teha tehnoloogiainstituut?
Ja lõpuks taandub kõik ikkagi küsimusele, mis saab Tartu kesklinnast, kui sealt kolida ära ülikool, riigikohus ja arhiiv, kui järgmine valitsus kolib haridus- ja teadusministeeriumi tagasi Tallinna ning uus linnavalitsus tahab ehitada uut valitsuse ja volikogu hoonet kusagile linnaserva, näiteks rahvamuuseumi kõrvale, nagu senine planeerimispraktika on näidanud.
Kas ajalugu ja minevikupärand kohustab meid seda taaskasutama ja uuele elule aitama või on see vaid muinsuskaitsjate teema ehk et vaadake ise, mida te oma kaitsekeeldudega nüüd saavutasite.
Selget sõna, mitte ainult maatükkide tulevase üldotstarbe määramist üldplaneeringutes, võiks juba koostatavas arengukavas oodata. Või vähemalt diskussioonigi, kui head ideed kohe ei välgata.