Juhtkiri: Emajõe avalik kiri Tartu linnale

Emajõgi ajab üle kallaste. Pildil kalamehed Emajõe ääres Kalevipoja monumendi kohal. Foto: Margus Ansu / Postimees

Ütlen kohe alguses, et ma pole mingi Ülemiste vanake, kes aeg-ajalt kurja pilguga ühte teist linna vaatab ja selle ära uputada lubab. Ma olen üldiselt rahulik tegelane: voolan pikkamööda Tartust läbi, toon teateid Võrtsust ja kannan need siis Peipsi kaudu laiemale.

Egas mul ju väga vedanud ole. Tartu on ainuke asula, millest ma läbi voolan, seepärast mõistke: mulle läheb väga korda, mida minust Tartus arvatakse ja kas mind üldse Tartus nii väga märgatakse. Mis ma seal soode ja võsa vahel ikka möllan, ma tahan linna jõgi ka olla.

Nii et ma nüüd näitan ennast (palun ette vabandust, kui ma mõnele ka natuke probleeme tekitan). Kui ma vaikselt oma sängis püsin, ei tee ju keegi minust eriti välja, nüüd aga, kui säng üle loksub, käiakse mind vaatamas, imetlemas, pildistamas, minust kirjutavad isegi Ülemiste vanakese linnas ilmuvad ajalehed. Ma ei lähe upsakaks, ei lähe, aga eks ikka on meeldiv, kui sind märgatakse.

Ei saa muidugi öelda, et mind varem poleks üldse märgatud, olen ju sundinud siin linnas kas või sildu ehitama.

Aga ei ole Tartu linn minust endale praegusel ajal ka suurt kasu saanud, minu ääres konutavad valdavalt vaid kalamehed – viimasel ajal jalutavad ka tokkidega inimesed, see on vist mingi uuema aja komme – ja kord aastas panevad mu kihama tudengid. Ah jaa, üks minunimeline festival on ka, aga see ongi kõik. Muul ajal tundun ma olevat pigem tüütus, kellest peab üle saama, mitte rõõm, et paneme selle jõe siin linnas elama.

Ma siis nüüd elan natuke ise.

Mulle on öeldud, et kusagil internetis on kirjas: ma olen Eesti ainus kogu pikkuses laevatatav jõgi. Au missugune, aga neid laevu ja paate on minu peal ikka häbematult vähe. See aga oleks minu arvates peamine, mis mind elama paneks.

Kuuldavasti on asutatud koguni mingi ühendus nimega Emajõe Jõeriik, aga mina küll eriti ei tunne, et see riik ka tegutseks, et sellel riigil juhid oleksid ja minu elu pidevalt korraldaksid. Paadisadamaid ei tule ega tule, aga kui pole paadisadamaid, siis pole ka ju paate kusagil hoida. Ja neid ei tule juurde.

Laevadest ei maksa väga rääkidagi. Ilus on küll tunda, kuidas sinu turjal seilab lodi või mõni muu ajalooline laev, aga 21. sajandil võiks siin sõita ka mõni tänapäevane reisulaev. Minu ääres pole küll linnu ja losse, mida vaatama sõita, kuid hea tahtmise juures võiks looduslikke huvireisikohti välja otsida küll.

Aga ma kordan: minu meelest on võtmeks minu südamesse ikkagi väikepaatide sadamad. Miks mitte neist mõni ka lausa südalinnas, näiteks kusagil seal Kalevipoja silme all Vabaduse puiestee ääres.   

Pole ju mul väga suured soovid, või mis.