Mees, kes näeb inimkeha saladusi

Lahanguruumi jahedas õhus lebavad lahangulaudadel laibad, seinu ilmestavad vitriinides preparaadid. Selline on anatoom Hannes Tomuski üks peamisi tööruume.

FOTO: Sille Annuk

Hannes Tomuski ees pole inimkehal saladusi – ta näeb inimese sisse. Ühe pilguga võib ta öelda, kas suitsetasite või elasite ahiküttega piirkonnas, sõbrustasite vägijookidega või hoidsite saledat joont dieeditablettidega.


Laipu lahatakse selleks, et välja selgitada surma põhjus. Selleks lõigatakse värske, töötlemata laip lahti, uuritakse läbi ja õmmeldakse tagasi kokku, lihtsatel juhtudel võtab kogu protseduur aega 1–2 tundi.



Anatoomias laipu ei lahata, vaid prepareeritakse. See tähendab, et töötatakse tavaliselt keemiliste ainetega töödeldud laiba või laiba osaga ning töö kestab pikka aega (vahel kuid). Tulemuseks on preparaat, milles uuritavad asjad on nähtavaks puhastatud ja ebavajalikud osad eemaldatud.



Tartu Ülikooli inimese anatoomia õppejõud Han­nes To­musk õpetab just anatoomiat ja prepareerimist.



Hannes Tomuski käe ja skalpelli alt on läbi käinud pea 300 inimkeha ja temaga on oma õpingute esimesel aastal enamal või vähemal määral kokku puutunud kõik viimase paarikümne aasta jooksul Eestis õppinud arstid.



Surnukehad (tudengitele anonüümne «õppematerjal», mitte konkreetsete inimeste kehad!) Biomeedikumi lahangusaali (mitte laibakumi!) lahkamislaual kannavad väikese varba küljes numbrit. «Sinna tudengid prepareerimisega niipea ei jõua, selle pärast on lipik väikse varba küljes,» selgitab Tomusk.



Soomes on õppetöös kasutatava laiba juures kogu tema haiguslugu. Eestis on inimese isikuandmed kahe parooli taga ja neile pääsevad ligi vaid selleks volitatud töötajad.



Võileib lahangul taskus

Aga Tomuskil polegi tarvis haiguslugu teada. Nii tunneb ta suitsetaja mustjalt läikiva kopsu ühe pilguga. Muuseas sama mustjalt läigib ka näiteks ahikütte piirkonnas Tallinnas Koplis või Tartus Tulbi katlamaja lähedal elanud inimese kops.



24 tööaasta jooksul nähtud 300 inimese siseorganid jutustavad anatoomile igaühe kohta oma loo. Tomusk teab, et ise ta kunagi õppeotstarbel lahangulauale ei pääse.



 Õppejõul poleks selle vastu küll midagi, kuid tudengitele peab prepareeritav keha olema anonüümne. Ja mis anonüümsust on mehel, kelle musta huumoriga pikitud loenguid ja lahangupraktikume meenutavad paljud praegu juba töötavad või tulevased arstid.



Kui õppetööks annetatud keha on ülikooli jõudnud, liguneb see enne tudengite kätte jõudmist aasta aega formal­de­hüüdi lahuses. Nii tugevas mürgis ei jää ellu ükski teadaolev bakter või viirus.



Tomusk kinnitab, et tudengitel töö laipadega enamasti minestamist või hommikusöögi väljutamist esile ei kutsu. Küll aga noore anatoomina kohtumeditsiinilistel lahangutel abistamas käies võtsid seal lauale pandavad laibad tal endal mõnigi kord seest õõnsaks.



«Alguses kõik kardavad laipa, pärast on probleem juba selles, et tuleb hakata neile meelde tuletama, et see on surnud inimene,» räägib Tomusk. Laiba juures ei vallatleta ega pidutseta, ilma põhjuseta laipa ei puudutata. Lahangusaalis ei sööda ega jooda.



Neid, kes enda julguse tõestamiseks püüavad lahangupraksi võileivaga tulla, tuleb ikka ette.



Lahangulaua juures sööja ei austa lahkunut ja rikub samal ajal ka rängalt ohutusreegleid. Kui tudeng arstiks võrsudes lahatava juurde võileivaga läheb ning laibalt koos leivaga mõne tapva bakteri või viiruse suhu pistab, on selge, et vähemalt see osa ülikooliharidusest on tal küll täiesti ununenud.



Tomusk leiab, et keskkooli bioloogiaõpetajatel tasuks samuti aeg-ajalt ülikooli juures end täiendamas ja uurimistöid tegemas käia. Üldjuhul peaks koolitunnist selge olema, et veenides voolab hapnikuvaene ning arterites hapnikurikas veri. Kopsu- ehk väikeses vereringes on aga asi vastupidi, sest veri rikastub kopsus hapnikuga.



Tomuski anatoomialoengutesse on sattunud neidki värskeid koolilõpetajaid, kes rääkinud oma keskkooliõpetajast, kes ei usu, et kopsuveenis võiks voolata hapnikurikas ehk arteriaalne veri.



Enda keskkooli bioloogiaõpetajate üle Tomusk nuriseda ei saa, sest ülikooli minek oli igati loomulik jätk. Küsimus oli selles, kas valida õppimiseks ajalugu või arstiteadus. Et ajalugu oli toona selgelt politiseeritud, osutuks võitjaks meditsiin.


Ülikoolis õpingute edenemise poolest Tomusk just eeskujulike kilda ei kuulunud.



«Kui mind üks asi huvitama hakkab, siis ma jätan teised kõik sinnapaika ja keskendun ainult sellele.» Ülikoolis tähendas see Tomuskile seda, et ühe teema peale tehtud kontrolltöö eest tuli hiilgav viis, teise eest aga kaks.



Ühtepuhku venis ülikoolis õppimine pikemaks kui tarvilik. Kadalipu moodustasid nii kaheaastane vene sõjaväeteenistus kui paar aastat töötamist vahepeal.



Teisel korral, kui Tomusk tuli tegelikult Tartusse ülikoolist pabereid välja võtma, kohtas ta Toomel vana sõpra. Pärast vestlust sõbraga viis ta hoopis avalduse, et teda taas õpingutele ennistataks. 



Kelle sammud koridoris?

Paar aastat enne ülikooli lõpetamist kutsuti Tomuskit abilisena tööle anatoomiainstituuti.



Enamik abilisi ei püsinud sel kohal kaua.



Kolleegide juuresolekul laibaga ühes ruumis viibimine kõhedust ei tekitanud, kuid üksi surnutega majja jäämine pani nõrganärvilisi hääli kuulma. Oli ka neid, kes surnuid ei kartnud, kuid ei suutnud kuidagi selgeks õppida mudelite ja preparaatide nimesid ning tassisid praktikumidesse alatasa valesid asju.


Ja nii asuski Tomusk tööle vanasse anatoomikumi.



Hääli oli ka seal majas kuulda. Aga need tulid pigem sellest, et vanas külmade müüridega hoones on palju puitkonstruktsioone, mis päeval paisuvad ning õhtul jahedaga kokku tõmbudes saladuslikult naksuvad, esitab Tomusk vaimude häältele lihtsa selgituse. Sellest ka põhjus, miks tänapäevastest ehitusmaterjalidest Biomee­di­kumis vaime kõndimas pole. 



Inimesed teavad rääkida, et keha minevat pärast surma 30 (mõne jutu kohaselt isegi 70) grammi kergemaks, sest hing väljub inimesest. On sel tõepõhja ja kui palju siis inimhing kaalub? Täpset põhjust, miks keha pärast elutegevuse lõppu võiks kergemaks minna, To­musk öelda ei oska, kuid pakub välja ühe teooria.



Töötav lihas, näiteks süda kokkutõmbe hetkel, kaalub rohkem kui seesama lihas mittetöötavana. Nii võibki juhtuda, et lihaste lõtvudes läheb keha veidi kergemaks.


Inimhinge sisse näha on ilmselt keerulisem ka siis, kui see kehast välja on tulnud. Küll aga näeb Tomusk inimeste sisse ka siis, kui nad veel elus ja (peaaegu) terved on.



Mehed vaatavad tänaval daamidele järele pigem lühikese seeliku pärast, ent Tomusk vaatab, kuidas see daam astub ning kuidas tema liigesed töötavad ja mis seal valesti võib olla.



CV


• Sündinud 23. mail 1954  Paides ja käinud algkoolis Paide lähedal Väätsal. Keskkooli lõpetas 1972. aastal Kohilas.



• Pärast keskkooli lõpetamist asus õppima Tartu Ülikooli arstiteaduskonda. Selle lõpetamiseni kulus aega kuraditosin aastat, mille sisse jäi kaks aastat sõjaväge, kaks korda aasta tööd ja paar kursuse kordamist.



• Pärast lõpetamist jäi tööle tolleaegse TRÜ anatoomiakateedri juurde, algul vanemlaborandi, hiljem õppejõuna.



• Varasematel aegadel on Tomusk anatoomiaõppejõuna nii õpetamise kui uurimistööde käigus päris palju laipadega tegelenud, kuid praegu võtab ta skalpelli kätte vaid umbes neljakümnel päeval aastas – tudengite laibaprepareerimise praktikume juhendades. Ülejäänud aeg kulub loengutes piltide ja praktikumides üksikute elundite abil õpetades ning arvuti ees istudes – infot hankides ja loenguid ette valmistades.



• 2005. aastal kaitses teadusmagistritöö teemal «Uusi leide õlaliigese sidemelis-kapsulaarse aparaadi ehituses», juhendaja dotsent Ivo Kolts.



• Abielus. Tal on täiskasvanud tütar ja poeg.



Mida räägib maks?


• Mõnel lahataval selgub, et maks on armistunud, justkui oleks tegu olnud kõva alkohoolikuga. Tegelikult võis aga olla, et inimene polnud elu jooksul alkoholiga üldse sinasõprust pidanud. Lähedased kahtlustavad, et ehk oli lahkunu salaalkohoolik. Hannes Tomusk selgitab, et maks armistub täpselt sama moodi ka juhul, kui inimene tarvitab palju ravimeid või põeb mõnd maksahaigust, ning näha on vaid armistunud maks, mitte aga armistumise põhjus.



Mida räägivad kopsud?


• Et suitsetamine kopsud mustaks teeb, ei tule just paljudele üllatusena. Et aga ka teatud kohtades elamine kopsud samal kombel mustaks ja läikivaks võtab, teatakse hoopis vähem. Tomuski sõnul kinnitavad mõned kohtuarstid, et Tallinnas võib kopsude järgi tihti öelda suisa linnaosa, kus inimene on elanud.



• Tartu on küll suhteliselt roheline linn (puude ja põõsaste lehed puhastavad õhku), kuid ka siin on palju tossavaid korstnaid ja masinate summuteid tihedalt koos. Tuulevaikse ilmaga pole õhk näiteks Riia mäe tõusul, vanalinna väikestel tänavatel või väikeste katlamajade läheduses sugugi puhtam kui kusagil Koplis. Seetõttu võib siingi lahangul kopsude värvi järgi öelda, kas inimene oli põline Tartu linna kodanik või elas hoopis kusagil maakonna kaugemas servas.

Tagasi üles