iDeal kampaania

Mart Kivastik: back in the USSR*

FOTO: Artur Kuusi illustratsioon

Nii kaugele, kui ma mäletan – alati on keelatud. Vene ajal oli enamik asju keelatud.


Oma riik oli keelatud, Ameerika Hääl oli keelatud, lõngused ja punk olid keelatud, valesti mõtlemine oli keelatud, mõtlemine oli üldse keelatud, rõõmustamine oli tavaliselt ka keelatud, sest kindel oli see, et kui inimene juba rõõmustab, siis mitte niisama, vaid pikkade juuste või mõne muu keelatud asja üle.



Keelatud asjad olid tavaliselt rõõmsad, lubatud aga jube mornid. Seepärast kõndisidki inimesed tänavatel ringi kurvalt. Igaks juhuks, et kogemata ei naerataks. Keegi märkab, räägib nondele, nood ei luba siis enam välismaale või värvavad jõuga nuhiks. Nagu need asjad tollal käisid.



Siis suri Brežnev, siis And­ropov ja Tšernenko, ja varsti kõik muutus. Lipp punasest siniseks, julgeolekumaja kirjanike majaks, Indrek Toome ostis hotelli, ärikas ei olnud enam sõimusõna, vaid eduka inimese nimi, seltsimees, mis iseenesest on ju üks armas sõna, sai aga sõimusõnaks.



Mina mõtlesin tookord, et nüüd on kõik lubatud. See tundus ju nii loogiline. Ise võis mõelda, ja mitte niisama, vaid mida ise tahad. Võis pikki juukseid kanda, Ameerika Hääl pandi kinni, kuid mitte seepärast, et ta olnuks keelatud, vaid et meie oma raadio ja televisioon hakkasid nii venevastast juttu ajama, et Ameerikat polnud enam vajagi.



Kui keelud kadusid, muutusid inimesed rõõmsamaks ja hakkasid naeratama. Algul nad küll eriti ei julgenud, lihtsalt olid unustanud, kuidas see käib, aga pikapeale mingi naeratusetaoline asi ikka tekkis, suvel rohkem, talvel vähem.



Tallinnas on miskipärast vanamoeline morn nägu tavalisem, Tartu aga pöördus suisa heaks ja rõõmsaks. Tartuga olid asjad lausa nii, et üks soomlasest


filmioperaator Jarkko, kellega me koos filmi teeme, armus meie linna ära.



Ta tuli Tartusse esimest korda alles eelmisel suvel, kuigi oli juba aastaid Tallinnas käinud ja isegi elanud, ega uskunud oma silmi. Sellist «maad» polnud ta veel kohanud! Tartu meenutas talle Rootsit, aga mitte ka päris, sest  tundus justkui kenam ja rõõmsam.



Kui me filmi jaoks võttepaiku otsisime, siis ei suutnud Jarkko valida! Tänavatest oli üks filmilikum kui teine: Supilinn oli uskumatu, Karlova muinasjutuline, Toomemäele oleks võinud filmima jäädagi. Tartu naised ajasid ta ka hulluks. Ta oli omadega püsti hädas, sest häid võttekohti oli ühe filmi jaoks liiga palju, ilusaid inimesi samamoodi!



Ühel õhtul olin ma pärast koosolekut kogemata kotti toppinud Jarkko järgmise päeva tööplaani, kuhu ta oli kritseldanud ingliskeelse lause:


I love this town!** Ta mõtles Tartut!



Meie kolm korda mahapõletatud salajast linna, kus veel hiljuti laiutas hiiglaslik sõjalennuväli, kus tõusid õhku aatomipommidega lennukid! Jarkko armastas meie oma keelatud Tartu linna, mille asukohta teadsime ainult meie ise, sest välismaalased ei tohtinud siia tullagi! Nagu keisri palee Pekingis, aga veel rohkem keelatud!



Siis aga juhtus niisugune lugu. Ma saatsin oma tütart lennukile ja võtsin oma koera Marcello Tartu  lennujaama kaasa. Marcellole lihtsalt meeldib kaasas olla, sest ta ei taha üksi koju jääda.



Mu tütar läks end lennujaamas sisse tšekkima, aga mundris lennujaamatöötaja ei teinud tast väljagi, vaid hakkas Marcelloga pragama, et miks ta on sees, mitte väljas. Justkui oleks Marcello neeger! Ma mõtlen veel ajal, kui neegrid olid ka keelatud.



Marcello aga on hoopis väike armas mustvalge peni, meenutab väga Mastroiannit ja käitub korralikult. Vahel küll klähvib, aga rääkida ei oska. Mistõttu tema eest vastasin mina, et «ta ei tee ju midagi halba?!».



Too mundris mees rahunes hetkeks, aga vaid hetkeks. Ta nõudis, et turvatüdruk ajaks Marcello õue külmetama. Aga õnneks turvatüdruk seda ei teinud, sest ei olnud ju põhjust. Marcello ei olnud ühtegi korda rikkunud.



Mõnda aega töötas see onu edasi, aga veel enne, kui ma lahkuma hakkasin, jättis ta uuesti oma tähtsa – inimeste lendamisele kaasaaitamise – töö katki, tormas minu juurde ja küsis: «Kas te Tallinna lennujaamas olete käinud?»



«Jah, olen küll käinud,» ütlesin mina.



Tema: «Tallinna lennujaamas ju on silt, et koerad on keelatud?»



«Võib-olla,» ütlesin mina.



«Meie paneme ka kohe sellise sildi üles. Teate küll, millise. Et koerad on keelatud, nagu Tallinnas, samasuguse. Teate sellise, tõmbame koerast kriipsu läbi.»



Ja siis ta naeratas, esimest korda, ta naeratas... nagu õnnelik mees!



Aga mulle puges tusk südamesse. Ma sain ühest asjast aru. Kuigi meil justkui on uus aeg, vaba riigi ja veel palju vabama linnaga ning hoopis teistsuguse lennuväljaga. Kuigi eestlased on astunud ühest parteist välja ja teistesse sisse ja teevad nägu, justkui oleks kõik teistmoodi, tahaksid nad  jälle keelata.



Nad on õnnetud, sest ei saa hommikul ärgates keelata, ega ka lõunaajal, ja ka uinuda tuleb täiesti keelamata. Aga nii ei tule ju undki!  Pole tähtis, mida või keda keelata, peaasi, et saaks veidigi.



Too onu Tartu lennuväljalt tahtis Marcello ära keelata, teised tahavad suitsetamist keelata, osa tahab veini ja õlle ära keelata, Rein Lang tahaks ajakirjandust keelata, mina keelaksin aga ära «Tõehetke» ja muud rämpssaated... igal ühel on oma armas keelukene varrukast võtta. Aga nii oleme ju kohe seal tagasi, kust me alustasime. Oma keeldudemaal. Mis siis, et sellel on nüüd teine nimi.



Kui Jarkko sellest kuuleks, mis ta oma paberile kirjutaks? Ma ei usu, et Back in the USSR yeah, yeah! You don’t know how lucky you are…***



* Tagasi Nõukogude Liidus.


** Ma armastan seda linna!


*** Tagasi Nõukogude Liidus, hurraa, hurraa! Sa ei tea, kui õnnelik sa oled…

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles