Vikerboa õpetas esmaabi

Kaetud silmadega loom on vaikne ja rahulik ning laseb vajaduse korral jäsemeid siduda või süsti teha. Pildil esiplaanil vasakult Teele Jairus, Merike Linnamägi ja Teele Saar. Tagaplaanil zooloog Aleksei Turovski. Foto: Margus Ansu

Maaülikoolis on käimas kursus esmaabi andmisest metsloomadele. Varem pole sellist koolitust Tartus tehtud ning et õppimine pelgalt paberitarkuseks ei jääks, sõitsid Tallinna loomaaiast kohale ka maod ja röövlinnud.

Eestlaste lemmikzooloog Aleksei Turovski vaatab pealt, kuidas kolm koolitusel osalejat püüavad fikseerida musta-valgekirjut kitse. Esmalt sarvedest kinni, siis katta silmad ning loom on täiesti rahulik. Nüüd võib kinnitada jalad ning kui loom oleks vigastatud, saaks talle seejärel esmaabi anda.

Järgmise etteaste teeb röövlind, kelle peal peremees demonstreerib, kuidas linnul tiibu siduda. Jällegi, esimesena katta silmad, seejärel kinnitada hiiglaslike küünistega jalad ning siis tiivad.

Et haavatud looma abistamisel on ennekõike oluline ka abistaja turvalisus, siis rabeleva röövlinnu fikseerimist lastakse õppuritel üksnes pealt vaadata, sest sellise linnuga töötamiseks peab olema vilumust.

Mustas kotis madu

Turovskil on käes must kott, milles on, nagu ta ise ütleb, üks imearmas väike Austraalia vikerboa. Täiesti rahulik ja ohutu. Tema on tänase päeva kolmas loomake, kelle püüdmist harjutatakse. «Ärge kartke, loom ei hammusta, ta on üleeile söönud,» naljatab kursuse eestvedaja, Tallinna loomaaia spetsialist Aleksander Semjonov.

Järjest proovitakse, kuidas madu liiva peal kätte saada, kuidas hoida kahe näpuga looma pead, et ta hammustada ei saaks, ning kuidas avada mao lõugu. Pärast õpitakse, kuidas madu saba ees kotti toppida. Koti sees meeldib Turovski sõnul madudele kõige enam reisida.

200 arsti ilvese kohta

Kui kolmas inimene on mao kotti toppimise kätte harjutanud, saab Semjonov mahti kõnelda, miks selline koolitus Tartus ette võeti. Nimelt käis Semjonov stažeerimas Austrias, kus metsloomade meditsiiniga tegeleb paarsada arsti. Küsimusele, kui palju üldse Austrias metsloomi on, loeti ette: üks ilves, mõned põdrad, mõned kitsed ja mäger.

Eestis on olukord vastupidine. Ilveseid on 2500, karusid 550, lisaks hundid ja mägrad, aga mitte ühtki loomaarsti, kes tegeleks ainult metsloomadega. Nii tekkiski mõte, et metsloomadele esmaabi andmise kursus kuluks ära ka maaülikoolis.

Semjonovi arvates võiks niisugune aine maaülikooli õppekavas olla, või vähemalt võiks seda õpetada soovijaile eraldi kursusena nagu selgi korral.

Seekord oli soovijaid palju rohkem, kui kursusele mahtus. Osalejate hulgas olid inimesed, kes oma igapäevatöös võivad metsloomadega kokku puutuda, näiteks keskkonnakaitsjad või loomaarstid.

Kui keegi leiab metsas või maanteel vigastatud looma, peaks kõigepealt appi kutsuma päästeteenistuse, sest ka päästjatele on Tallinna loomaaed sellist väljaõpet andnud. 

Miks jaanalind pea liiva alla peidab?

Metsloomade esmaabi kursusel õpetatakse, et kui päevase eluviisiga loomale silmadele side panna, rahuneb ta maha.

Kas see võib olla sama põhjus, miks jaanalind pea liiva alla peidab – et end ärevas olukorras rahulikuks «pimestada»? Aleksei Turovski kinnitab, et tegelikult ei pista jaanalind pead liiva alla seepärast, et end niimoodi maailmast ära lõigata. 

Jaanalind on nimelt väga hea isa ning mitu emast on talle munad munenud, selgitas Turovski.

Munad on munetud auku nii, et kõige all on alfaemase ehk kõige väärtuslikuma emaslinnu munad. Pealpool ava n-ö liignaiste munad.

Kui pesapaika ohustab mõni röövloom, pistab jaanalinnuisa pea liiva alla ja hoiatab kooruvaid või juba koorunud poegi. Lisaks on kõige väärtuslikumad alfaemase munad kõige all, seega kiskjad, kes pesa kallale pääsevad, söövad esmalt liignaiste munad.

«Kõige tähtsam on, et printsid ja printsessid jäävad kõige viimaseks,» kirjeldas Turovski. (TPM)