Esimese sinimustvalge lipu õmblemise mõte sündis Tartus helilooja Karl August Hermanni kodus, mis oli 1880. aastate alguses Tartus rahvusliku seltskonna peamine kooskäimiskoht. «Mina teen Eesti Üliõpilaste Seltsile lipu,» teatas Karl August Hermanni abikaasa Paula Hermann ootamatult lõunalauas ühel 1884. aasta talvepäeval.

Siidlipu õmblemisele lõid käed külge ka veel EÜSi toonase vanamehe Christoph Beermanni õde Emilie Beermann ning Miina Hermann, keda tunneme praegu Miina Härmana.

Lipp valmis Eesti Üliõpilaste Seltsi aastapäevaks 7. aprillil 1884. Need ja ilmselt veel mõned lipu õmblemisel abikäe ulatanud naised on esimesed, kes end Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalukku kindlalt sisse kirjutanud.

Naisi, kes on EÜSi tegevust vaikselt, kuid kindlalt alati suunanud, on jagunud 140 aastasse mitmeid.

Salajased sünnipäevad

Okupatsiooniaeg sundis 1940. aasta järel vaikima kõikide üliõpilasorganisatsioonide hääled. See aga ei tähendanud iseenesest veel tegevuse lõppemist – keelatule omaselt kolis ka EÜS põranda alla.

Et tegevus oli salajane ning vähegi väljapoole paistev kogunemine võinuks kaasa tuua pileti külmale maale, otsiti organisatsiooni tähtpäevade tähistamiseks kattevarju isiklikest tähtpäevadest.

Üheks selliseks oli vaimulik Harald Tammuri abikaasa Linda Tammuri sünnipäev, mis oli sobivalt viiendal aprillil ning andis seega võimaluse tähistada EÜSi aastapäevi. Juhuks kui kellelgi kõrvalisel pidanuks küsimusi tekkima, tähistati Linda Tammuri sünnipäeva.

Tänavu võinuks tähistada Linda Tammuri 94. sünnipäeva. Seltsi okupatsiooniaegses elus olulist rolli mänginud daam lahkus siit ilmast möödunud sügisel.

Üks 1980. aastate lõpul seltsi taasasutanud meestest on märkinud, et EÜSi peetakse ekslikult organisatsiooniks, mille õllelauast tähtsad riigimehed kasvavad. Tegelikult tuleks neid juhte otsida hoopis Eesti vanimast naiskorporatsioonist, millesse kuulub rohkelt EÜSi meeste kaasasid.

Sellele, kas paljusid Eestis juhtivatel ametikohtadel olevaid mehi juhivad tegelikult nende naised, ükski naispere liikmetest kinnitavat vastust ei anna. Kuid ei lükka seda ka kindlalt ümber.

«Rahvasuust on teada ütlus, et mees on pea ja naine kael, mis seda pead keerab,» märgib Virge Prank-Vijard, EÜSi naispere liige ning korp! Filiae Patriae vilistlane. Kas sealt just Eestit juhitakse, kuid eks iga naine oma perekonda omal moel ikka juhib, lisab Prank-Vijard.

Levib ka jutt sellest, et taasasutamise aegu olnud just korporatsiooni Filiae Patriae liikmed need, kelle kangavarudest uue lipu siilud välja toodud. Kes need naised täpselt olid, ei oska keegi praegu enam öelda, seltsivennad julgevad oletada, et eks need daamid ehk ikka EÜSi naisperest olnud.

Lapsepõlvemuinasjutt

Eesti Üliõpilaste Seltsi taasasutaja Margus Kasterpalu tütre Kadri Kasterpalu jaoks on EÜS olnud osa lapsepõlvemuinasjutust.

«Mäletan, isa rääkis, et kui kuulen Toomemäel öökulli huikamas, siis tegelikult on see üks seltsivend, kelle töö on käia Toomel öökulli mängimas,» muigab Kasterpalu. Kuigi seltsi taasasutamise ajal oli Kadri vaevu aastane, on seltsi algusaastatest pärit lapsepõlvemälestusi kuhjaga. Nii kujutles viieaastane piiga end EÜSi maja hallitrepil printsessiks.

Volbriöö, mil võim läheb linnas tudengitele, oli toona pisikesele preilile iseäranis nukker. Päeval võtsid vanemad tütre rongkäiku ning teistele üritustele kaasa, kuid öiste pidustuste ajal pidi piiga vanaema hoole all püsima.

«Mäletan, et ei jõudnud ära oodata, millal saan nii suureks, et volbriööl kaasa lüüa. Istusin päeval isa kukil ja olin eriti õnnetu, et kõik teised hakkavad pidutsema ja mind vanaema juurde saadetakse,» meenutab Kadri Kasterpalu.

Nüüdseks on Kadri Kasterpalu näinud väga mitmeid volbriöid. Enam küll mitte isa kukil, vaid elukaaslase, samuti EÜSi kaasvõitleja käevangus.

«Selts on hästi suur oma reeglitega mäng ja ma usun, et meestele on sellist ühist mängu vaja,» arvab Kasterpalu, «ma olen alati mõelnud, et kui ma oleks mees, siis ma astuks Eesti Üliõpilaste Seltsi.»

EÜSi aastapäevade kavas on alati oma koht ka kõnel daamidele. «Eks see näitab ka, et nende meeste kõrval seisvaid naisi ei peeta väheoluliseks,» sõnab Kasterpalu.

Seltsi üritused ja sündmused on osa aastaringist ja need on pereringi sündmused, kirjeldab Virge Prank-Vijard. Selts on osa perest. Prank-Vijardi kolm poega on veetnud tihti aega seltsivendade hoidjakäe all ning emana näeks ta meeleldi kunagi oma poegi astumas EÜSi ridadesse. 

Kohustusteta vabadus

Seltsi naispere roll on siiski alati olnud määratlemata. Kadri Kasterpalu leiab, et kui seda kuidagi reglementeerida, kaob naistel see muidu pealtnäha nähtamatu võim omal kombel EÜSi tegevust suunata.

Kasterpalu meenutab, kuidas ta küpsetanud ühe teise seltsivenna kaasaga piduürituse hommikuks mitusada pirukat. «Kui sellest saaks kohustus, poleks see enam see,» on Kasterpalu kindel.

«Mehed, kes riiki juhivad, on head seepärast, et nende kõrval on nende naised – see on rohkem nagu partnerlus,» on Kasterpalu veendunud.

EÜSi tegevustes osalemine võtab omajagu aega. Kunstiajaloolase Krista Piirimäe perest kuulub seltsi abikaasa ning kaks poega. Krista Piirimäe meenutab, et kui abikaasa ajalooprofessor Helmut Piirimäe seltsi taasasutamise järel EÜSiga ühinema kutsuti, olid mõlemad väga uhked.

«Mulle meeldis ka, et pojad käivad isa jälgedes. Vanem poeg lahkus varakult kodunt, noorem aga elas kodus oma stuudiumi lõpuni ja nii nägin ma, et EÜS andis talle palju kohustusi, osa nendest olid iganädalased, mõnikord ka öised valved, ja ka see meeldis mulle,» räägib ta.

Üllatav pole ilmselt seegi, et seltsile pühendatud õhtud kipuvad tihti märkamatult hommikusse ning ülejärgmisse päevagi venima. Naisi, kes kaasasid EÜSi piduõhtutelt või õllelaudadest tundide kaupa koju on oodanud, ei pea just tikutulega otsima.

«Mu ema on ka öelnud, et tollal tuli samuti seltsi pärast ette lahkarvamusi, aga kokkuvõttes toredad ja ülevad hetked kaaluvad need kuhjaga üles,» sedastab Kadri Kasterpalu.

Krista Piirimäe tunnistab, et napsutanud kaasat kodus vastu võtta just suurim rõõm ei ole. «Aga abikaasa on selgitanud, et õllejoomine õpetab mehi alkoholi tarvitama ning hoiab eemale kangest napsust,» räägib Piirimäe.

«Ma arvan, et need naised, kes saavad aru, et see mäng on meestele vajalik, võidavad sellest palju rohkem kui need, kes seda hukka mõistavad,» lisab Kadri Kasterpalu.

Ja nii toimib Eesti Üliõpilaste Seltsi naispere ilmselt ka järgmise 140 aasta jooksul endale reglementeeritud kohustusi võtmata. On võrdlemisi kindel, et EÜSi tegemisi vaikselt, kuid varmalt juhtivad naised seltsi kõrvalt ei lahku.

Vaadake või üht esimese lipu õmblejat Miina Härmat, kes oma koha suisa kooli ja kujuga EÜSi maja kõrval on kinnitanud.

Eesti Üliõpilaste Selts
• Eesti Üliõpilaste Selts (EÜS) sai organisatsioonilise vormi 1870. aastatel Kalevipoja-õhtutest, kus esialgu arutleti Jakob Hurda eestvedamisel eesti rahvuseepose teemal. Edasi arenes selts üliõpilasorganisatsiooniks iganädalaste koosolekute, kodukorra ja ametnikega.
• 1880. aastad olid EÜSi jaoks oluliseks arenguajaks organisatsioonina. 1881. aastal käidi välja Eesti lipu mõte.
• Korporatsiooni asutajateks olid 21 meest, kelle seas oli märkimisväärseid ühiskonnategelasi, teiste hulgas Hugo Treffner, Karl August Hermann, Matthias Johann Eisen, Jaan Bergmann jt.
• 16. veebruaril (vkj 4. veebruar) 1883 registreeris Tartu Ülikooli rektor E. G. von Wahl Eesti Üliõpilaste Seltsi 1868.üliõpilasseltsina.
• 1902. aasta septembris õnnistati pidulikult sisse EÜSi maja.
• 20. sajandi alguses, kui üliõpilaskorporatsioonide ja -seltside tegevus oli väga aktiivne, lahkusid EÜSist mitmed liikmed, et asutada eri aegadel korporatsioonid Fraternitas Estica ning Sakala.
• 1940. aastaks oli EÜS suurim eesti üliõpilasorganisatsioon 369 liht- ja tegevliikme ja 711 vilistlasega.
• 1940. aasta suvel keelati üliõpilasorganisatsioonide tegevus ning okupatsiooniaastatel lahkusid paljud akadeemiliste organisatsioonide liikmed välismaale, mõned langesid repressioonide ohvriks.
• 1987. aastal asutasid vaidlusklubi Alternatiiv ja tudengiteatri Valhalla liikmed EÜS Sodaliciumi, mis taastas Eesti Üliõpilaste Seltsi tegevuse Eestis 1988. aastal.