Emane isa brown muneb ka ratastel

Mis sa vahid? Ei ole enne muna näinud või? Foto: Margus Ansu

Issand! Juba jälle üks! No täna mul lausa veab! rõõmustab Puhja valla taluproua Ilme Vent sõnnikuga määrdunud munapaari pihkudes veeretades. Kahes pappkastis viib ta koju ka kümme pruuni munejat.

Puhja aleviku bensiinijaama juures on sel argipäeva hommikul hetk enne veerand ühtteist vaikne. Uniselt selginev hall taevas lubab paaril päikesekiirel piiluda valgesse Fordi furgoonbussi. Plastkastides kaagutab või pigem koogutab hillitsetult üle veerand tuhande pruuni kana.

«Sõitu taluvad nad hästi,» ütleb Väike-Maarja Äntu küla kanafarmi müügimees Tarmo Jürgens. «Mõni võib tõesti olla juba pool Eestit läbi sõitnud. Need kanad, mis jäävad ühel päeval müümata, laseme enne järgmist müügiringi ööseks kanalasse lahti.»

Taaskasutuskanad

Kanad asusid Lääne-Virumaalt Tartu suunas teele kella kuue paiku ning on loksunud Äksis, Lähtel, Käreveres ja Tartus peatust tehes maha umbes 130 kilomeetrit. Enne Puhja jõudmist on Tarmo Jürgens saanud lahti 40 kanast.

«Pane koomale, muidu lähevad lendu!» manitseb ta Ilme Venti pappkasti klappe alla suruma. «Läinud aastal pani Elvas mul üks putku. Maaleht sai hea pildi, kuidas ma teda mööda Sinilinnu parklat taga ajasin.»

Kui Ilme ja Voldemar Vent tõstavad oma luukpäraga autosse järgmised kümme kana, võib Jürgens nentida, et vähemalt bensiiniraha on osaühingule Äntu Mõis tagasi teenitud ja müügimehe päevapalk on samuti käes. Üks isa browni tõugu aastane kana maksab 45 krooni.

«Tootmise eesmärgil pole neid enam mõtet pidada, sest keskmiselt võib nende tootlikkus olla langenud kolmandiku võrra,» põhjendab Jürgens farmikanade saamist second-hand-kodulindudeks. Esimesel eluaastal võib isa brown muneda 330–340 muna. Et Äntu Mõis mitmeaastaseid kanu ei pea, ei teagi Jürgens täpselt, mitu aastat neist munejaid on.

«Ma arvan, et kodus ehk kolm-neli aastat, siis peaks sisuliselt läbi olema,» pakub ta. «Et mis siis saab? Ega tast suurt ei saa, liiga vintske liha – hauta päev otsa ja ikka pole suurem asi. Aga eks või keeta puljongit ja konservi tegemiseks kõlbab ka.»

Kuid juba järgmine ostja siitsamast Puhja alevikust väidab, et muneja kana lihal pole häda miskit.

«Kõigepealt moorin ja siis haudepotti. No võib-olla tund läheb, palju kauem küll mitte. Saab väga hea!» kiidab Ilse Käkki, kes võtab oma kaheksale kanale lisaks kuus kana ja kergendab kukrut 270 krooni võrra. «Üks aasta sai mul rebane öösel kanalasse sisse. Kõik 20 broilerit murdis maha. Täna hommikul käis, sinder, jälle maja ümber luusimas.»

Ilse Käkki pappkastid on väikesed, ühte mahub vaid kolm kana. Kaht kasti aga naine korraga sülle haarama ei küüni. Ta tarib ühe kasti lähedal asuva bussipeatuse pingile, viib teise koju ja naaseb siis esimese järele. Loodetavasti ei tule vahepeal rebane või otsusta kanad Viljandi bussile istuda.

Golf ja roolijoodik

Rannu kultuurimaja parklasse keerab kanabuss kell 10.38. Ostuhuvilisi ei paista. Minut hiljem ilmub pildile valge Volkswagen Golf, põrutades tagarattaga üle äärekivi. Kanabussist õnnestub autojuhil mööda põigata, siis proovib ta äärekivi teravust ka esirattaga.

Rooli tagant väljuva mehe pilk on hägune, samm ebakindel. Suund on ometi selge ja üsna sirge – rahvamajja.

Numbrilt 110 lubab politseikorrapidaja saata kohale konstaabli. Korrapidaja nõustub, et kui võimalik, tasub Golfil süütevõtmed eest võtta. Need rändavad minu tasku. Siis saabub Žiguliga Rannu esimene ja ainus kanahuviline, Jüri Tobber.

«Praegu on mul neid kümme, kolme tahaks juurde,» seletab tagasihoidliku moega Tobber ja sätib kaupa tegema. Sekka räägib, et on Äntu isa browne ostnud varemgi ja põhjust nuriseda ei näe. «Ikka enam-vähem iga päev muneb igaüks muna,» nendib ta.

Golfi omanik on vahepeal masina juurde naasnud. Kobanud ja sobranud paar minutit mööda taskuid, asendub nõutus pahameelega: «Kes, kurat, võtmed ära võttis!». Tema süüdistav joodikupilk sihib kooli- ja rahvamaja vahet saalivaid poisikesi. «Kurat, võtmed siia!»

Viie minuti pärast, kui saabub politseiauto kahe vanemkonstaabliga, on mees lärmitsemise lõpetanud ning juurdleb olukorra üle Golfi kõrvalistmel. Mundrimeestele on tal varuks udujutt, et roolis istus hoopis tema sõber. Kuhu sõber jäi, ta ei seleta.

Politseinikud ei kipu napsivenda uskuma. Autoarvutist uurivad nad välja, et mehel on juba kehtiv karistus joobes juhtimise eest. Järelikult tuleb kriminaalasi.

Kukke on näinud?

Tarmo Jürgensiga saame uuesti kokku alles Elvas, seletuskiri politseile võtab oma aja. Selgub, et Valgutas õnnestus Jürgensil lahti saada ainult viiest kanast, Rõngus aga kahekümne seitsmest.

«No kuda ma käin Kodi­­järvelt Elva poodi mune ostma!» kostab Maimu Reidolf küsimuse peale, miks kodukana munad talle tähtsad on. Ja pettub siis kergelt, silmates kanabussi puure.

«Halle ei olegi? Kahju!» Reidolf ei usu halle kaagutajaid delikatess- või kuldmune munevat. Hall kana on tema arvates lihtsalt silmale ilusam vaadata. Aga ta lepib ka pruunidega. Võtab neid kolm.

Konguta proua Tiiu Ülper ostab terve tosina. Kodus on tal aga juba 40 munameistrit. Nende toodang, mida ise süüa ei jaksa, jagatakse naabreile, sugulastele, lastele. Ülperi uued kanad rändavad vanade seltsi kahes kartulikotis. Alguses hädaldavad pisut ebamaisel toonil, siis jäävad kuss.

«Kuked ka on mestis või?» uurib käbeda moega elvalannast vanaproua Velda Muuga, kes sõidutab oma kanad koju käsikärul. «Pole kukepiltigi näinud, jah? Ükskord üks küsis minu käest, et kust nad siis on saadud.»

Kolm tundi hiljem on Tarmo Jürgensil läbi sõidetud Tartumaa kanaringi kõik üheksateist asulat ja maha müüdud üle 200 kana. Sadakond loksub mööda Piibe maanteed tagasi Väike-Maarjasse.