Neinar Seli pooldab spordi mõjutamist rahaga

Neinar Seli

FOTO: Sille Annuk

Eesti olümpiakomitee asepresident Neinar Seli leiab, et Eesti saavutusspordi edendamiseks riiklikult 15 ala väljavalimine pole halb mõte. Iseasi on see, kuidas valikut tehes üksmeelele jõuda.


Olite noorena lootustandev vasaraheitja, aga tippu ei jõudnud. Kas nõukogude ajal võis sport ka raha puuduse taha jääda nagu nüüd?


Ei. Nõukogude ajal ei olnud rahast kunagi puudus. Näiteks söögiraha oli 18 rubla päevas. Nägime Toomas Saviga õudselt palju vaeva, et selle summa eest süüa, sest ülikooli sööklas said kolmekäigulise lõuna 50 kopikaga. Savil olid tutvused, ta orgunnis musta kalamarja, karp maksis 25 rubla.

Kuna nüüd spordis raha enam nii laialt ei ole, teen ettepaneku: valime riiklikult välja alad, mida rahastame, ja ülejäänud heidame kõrvale. Mida arvate?


See mõte ei ole üldse uus. Aga ilma analüüsita mina seda ei teeks.

Las ma aitan teid! Võtame EOK liikmesliitude nimekirja ja vaatame, kellele raha mitte anda. Allveeliit – ei. Amburite liit – ei. Autospordi liit – ei. Budo föderatsioon – mis see veel on? Ei. Golfiliit ja indiaca-liit – ei. Siin on tähestiku järgi kuus liitu, kellele ei annaks sentigi. Ka nimekirja alumisel poolel saab platsi sama moodi puhtaks teha. Las aladele, mis Eestis on olulised ja kus meil on palju tegijaid, läheb nii palju raha, kui meil vaid võtta on.


Valisin [enne intervjuud] välja eelisalad.

Olete saanud 14 ala. Väga hea! Väga mõistlik.

Arvan, et need alad kasutavadki riigi rahast umbes 97 protsenti. Kolm protsenti on ülejäänutele motivatsiooniks, et kui nad jõuavad mingile tasemele, siis saavad kas või projektipõhise raha.

Aga vaatame teie valitud alaliite lähemalt. Näiteks Eesti Kergejõustikuliit, mida olete juhtinud. Minu ettepanek on, et ei ole mõtet kergejõus­­tikut kogu täiega toetada. Kindlasti ei ole mõtet toetada 100–400 meetri jooksu. Ilmselt ei ole mõtet toetada ka jookse 800 meetrist maratonini. Ja eriti ei ole mõtet toetada naiste jookse. Elu näitab, et meil on mõtet toetada mitmevõistlust ja heitealasid. Mida arvate?


Aga kuidas me läheme siis Balti matšile? Või Euroopa karikavõistlustele?

Vahet pole, kas läheme karikavõistlustele naisjooksjaga, kes läbib 3000 meetrit 11 või 13 minutiga, viimane on ta nii või naa. Aga kogu kergejõustiku supp tuleb selle võrra lahjem, et võtmealadele ei saa anda piisavalt suurt rahalist tuge.


Kuid mis me ütleme siis treeneritele, kes tegelevad järelkasvuga? Kas seda, et minge kõik kümnevõistlejaid ette valmistama?

Ei, laste hulgas toetame igasugust sportimist kuni gümnaasiumi lõpuni, sest see on noorele inimesele kasulik. Aga sealt edasi, kui noor seisab 19-aastaselt nagunii silmitsi valikuga, kas minna ülikooli või teha tippsporti, ei ole meil mõtet näiteks sprinti toetada, sest elu on näidanud, et valge mees ja eriti eesti mees ei suuda mustadega võidu joosta.

Aga kui noor on sprinti treeninud, kas ta peab siis minema pärast 19. eluaastat korvpalli mängima?

Ei pea. Kui 19. eluaastaks selgub, et tal on potentsiaali ja tahtmist ja tal on kõva tulemus, siis anname just talle ja tema treenerile toetuse, et edasi minna. Nagu sai Kristina Šmigun omal ajal oma toetuse. Aga me loobume sprindi üldisest arendamisest. Meil ei jätku võimalusi kõiki alasid toetada. Kui teeme riiklike eelisalade nimekirja, siis tagame, et potentsiaalsed talendid ei hajuks marginaalsete alade vahel.


See ei ole üldse vale. Ainuke, millega saad asju mõjutada, ongi raha. Riik peab selgelt välja ütlema, mis on meie spordipoliitika ja -nägemus. Ei pea ütlema, et ärge keegi lennumudelismiga tegelge. Kui kellelgi on lennunduses taipu, siis las tegeleb – temast võib saada hea insener. Aga meil ei ole tõesti nii palju ressursse, et kõiki alasid võrdselt üleval hoida.

Tartus leppisime 1998. aastal kokku, mis on 15 eelisarendatavat ala. Kui Aura sai valmis, tuli ujumine juurde. Valiku aluseks oli baaside olemasolu,  treenerite olemasolu ja traditsioonid.

Kas tõmbame näiteks maadluse maha? Eestis on maadlus- traditsioonid olemas. Kas me sinna raha paneme, see on teine asi. Me ei tohiks välja hõigata niimoodi, et teid üldse olemas ei ole. Kui jonni on, siis võib igaüks jõuda oma eesmärgini. Aga rahaline toetus riigilt tuleb siis, kui oled saanud mingi taseme kätte.

Või vaatame vehklemist...

Arvan, et neile tuleb raha anda. Sest meil on sel alal entusiastid, oleme saavutanud häid tulemusi, ja mulle tundub, et vehklemine on säärane ala, kus tõenäosus tippu jõuda on palju suurem kui 100 meetri jooksus.

Väga õige. See viimane lause meeldis mulle kõige rohkem. Ma panustaks Londoni olümpial just vehklemise peale, eriti kui suudaksime enne sinna toetust kontsentreerida.

Aga lähme vehklemisliitu ja küsime, kas teil on piisavalt raha, et saada sparringu-partnereid mujalt Euroopast. Arvan, et nad ütlevad, et ei ole. Aga miks ei ole? Sest me ei ole langetanud karmi otsust, et vehklemine on ala, mida maksimaalselt toetada. Kelle arvelt raha võtame? Maadluse arvelt.

Ärme ütle nii, kelle arvelt võtame. Loome sellised kriteeriumid, et maadlus ei mahu nende alade alla, kuna ei ole midagi ette näidata. Kui öelda, et võtate raha sellelt või teiselt ära, siis... te ei saa kunagi EOK presidendiks. Sest igal alaliidul on üks hääl.

Sel juhul tuleb hääletussüsteemi muuta. Alaliidul, kellel on tulemusi, on kolm või viis häält, ja alaliidul, kellel ei ole, on pool häält.


Vaatame harrastajate arvu ikka ka. Jalgpallil on 13 000 har­­rastajat, kergejõustikul 8000.

Jalgpalli ma riiklikult ei toetaks.

Me ei toetagi väga. See on kõige rikkam alaliit kogu maailmas niikuinii.

Aga me peame toetama jalgpalli gümnaasiumi lõpuni, sest jalgpall annab väga hea üldettevalmistuse, toob noori spordi juurde rohkem kui ükskõik milline teine ala. Aga riiklikult ei ole mõtet sportmänge kui saavutussporti toetada, sest me ei jõua neil aladel tippu.


Ikka on mõtet. Võrkpallurid said EMile.

Jah, said, aga said seal kolm kaotust. Me paneme metsikud ressursid võistkonnaaladesse hakkama, et tiitlivõistlustele jõuda.


Sportmängudel on üks viga: jõuad euroliigasse või kuhu iganes, on see alaliidule karistus. Pead minema Türki, aga raha ei ole. EOKl võiks olla viie miljoni kroonine aastafond, mis on mõeldud sportmängudes neile, kes lähevad Eesti au kaitsma. Sealt algaks toetus peale.

Korvpalli toetamine tuleks küll lõpetada. Hoolimata aastatepikkusest kriitikast pole korvpalliliit näidanud end tegusa organisatsioonina. Alaliit ei õigusta millegagi seda, et peaksime sinna veel raha matma, sest seni maetud rahaga ei ole mitte midagi saavutatud.


Jah, 50 miljonit kooliraha kolme aastaga... Teised alaliidud kukuvad minestusse selle summa peale.

Tõmbame siis korvpalli eelisarendatavate alade hulgast maha.


Maha ei saa tõmmata. See on sama mis jalgpalliga: meil on baasid, treenerid, traditsioonid. Süsteemi tuleb muuta.

Nüüd jõuame sinna, et kust ma ka ei ürita kangutada, tegelikult leiate igalt poolt vastuargumente, miks ei tohiks ühtki ala puudutada ja kokkuvõttes...


...midagi ei muuda.

Jah, ma võin siin üritada kabinetis revolutsiooni tekitada, aga surute selle vaikselt maha.


Emotsioonidega võib ju lammutada. Aga selle koha pealt oleme üksmeelel, et peaks valima näiteks 15 ala.

Kuid nende alade sees peaksime selekteerima, mida toetada, nagu vehklemises toetame ainult epeed. Samamoodi oleks sõudmises mõtet toetada ühe- ja kahepaate, aga mitte kaheksalisi, ja panustada meestele. Nii et peame alade sees tegema kitsamad valikud.


Selles jõudsime üksmeelele.

Kui teeme kitsamad valikud, saame pakkuda korralikku toetust, mitte nii, et ühe tossu saad osta, aga teist ei saa.


Jah, mitte nii, et üks laager jääb tegemata, ja see pool raha, mis on antud, tegelikult tulemust ei too. Kui puu kasvab ja õitsele hakkab minema, tuleb sõnnikut ka panna. Tippspordis on taustavärk läinud nii peensusteni, et kui seal jätame midagi raha puuduse tõttu tegemata, võib see medali maksma minna.

Tegelikult on tegemist komp­­leksse teemaga. Ühtegi süsteemi ei tohi muuta niimoodi, et hakkad otsast lammutama.

Me ei peagi lammutama, vaid laseme teatud alad, mis ei ole prioriteetsed, vaikselt ära surra.


Neile peab mingi motivatsiooni siiski jätma.

Nõus, koroonalaudu ei ole mõtet hakata tuleriidal põletama. Aga panustame rohkem valitud aladele. Paraku ei ole neid välja valitud.


Ja kes see julge vend on, kes selle otsuse teeb?

Me oleme siin kaks, kes on vähemalt otsa lahti teinud.


Vaatame, kas me ellu jääme. Ja kas saame kokkuleppe, et teatud alad välja valida?

Ei saa. Sest ise ütlesite, et kui EOKs on 63 alaliitu, siis 48, kelle ära suretaksime, hääletavad vastu.


Esmalt peaks vaatama seibideni, mida kuskile makstud on. Siis ei teki selliseid käike, et turniiribridž saab pool miljonit.

Kui teil oleks kolm miljonit krooni ühe miljoni kaupa jagada, siis kellele annaksite?

Alustades kergejõustikust – kindlasti mitmevõistlusele. Edasi... ongi juba keeruline. Vehklemine – raudselt. Rohkem naistele kui meestele. Kolmandaga on tegu. Vaatame lähenevaid olümpiamänge: kellele panna viimases hädas raha selga, kes võiks tuua medali? Sportmängudele pole mõtet anda, sealt ei tule midagi. Sõudmine – meeste kahesele ja neljasele.

Oli ju lihtne?


Jah, ei olnud üldse keeruline. Lähtusin oma egoismist ja EOK asepresidendina sellest, et saaks medali. Muidu tuleb Pullerits ja ütleb, et ühtki medalit ei toodud ja Eesti sport on käpuli.

Miks te ei võiks kandideerida EOK presidendiks? Et hakata siin arutatud ideid ellu viima.

Kunagi ütles rektor Arnold Koop ülikooli suures nõukogus: ideid on mul tuhandeid, aga te ei suuda ju neid täita.
Presidendivalimised on 2012 pärast olümpiamänge. Kui tulevad medalid, siis vana seltskond tavaliselt jätkab. Kui ei tule medaleid, siis meedia võtab nagunii maha.

Minu ühiskondlike ülesannete limiit on praegu täis. Mis ei välista, et 2012 ei ole.

Riiklikult eelisarendatavad alad
Ärimees Neinar Seli valik:

• jalgpall
• jalgrattasport
• judo
• kergejõustik
• korvpall
• käsipall
• laskesuusatamine
• maadlus
• sõudmine
• suusatamine
• ujumine
• vehklemine
• võrkpall
• võimlemine

Tagasi üles