/nginx/o/2009/01/14/117325t1hcec8.jpg)
Omal ajal naerdi kaasmaalasi, kes poes käies oma setkast ehk võrkkotist kuidagi loobuda ei tahtnud. Teised pidasid soliidseks krabisevast nailonriidest õmmeldud kotti, sest trükipildiga välismaiseid kilekotte igapäevase toidukauba tarimisega ei kulutatud.
Nüüd on kilekotid tavakaup, mitte prestiiži küsimus, ja neid tarvitatavat ülemäära palju, nii et riigikogu rohelised taotlevad poolteist krooni maksva kilekoti hinna märgatavat tõstmist.
Eesmärk on muidugi üllas: vähendada keskkonnareostust ja edendada säästlikku eluviisi. Soovitatakse kasutada paber- ja riidekotte. Vähemalt viimased peavad kilekotist kauem vastu. Samas võtab suurem riidekott naisterahva käekotis palju ruumi ja eks seda pea ka aeg-ajalt pesema. Ja kui ikka kaupa koguneb rohkem, tuleb kilekott nagunii lisaks osta.
See jutt tähendab, et mina ei pea neid toidupoodides müüdavaid suuri kilekotte kõige suuremaks reostajaks. Lisaks saab neid ju korduvalt kasutada, kõige viimaks prügikotina. Meie maja prügikonteineris ma peaaegu polegi näinud spetsiaalseid prügikotte, enamasti on kogu sodi pakitud poekottidesse.
Ei kujuta ka ette, et pean kaubamajast tulema, ostetud kostüüm käe peal või pesupaar näpu otsas. Või hakatakse neid paberisse pakkima, kui roheliste soovitusel tööstuskauba tarvis enam firmakotte ei tehta?
Mujal näen küll kilekokkuhoidu. Ei pea ju paarisadat grammi viinereid, salatit, juustu või mida iganes kohe kilekotti või -karpi toppima. Rohkem võiks kasutada pakkimispaberit, kui kaup seda võimaldab. Isegi kooke ei panda enam pappkarpi, kõik on puha plastis. On teisigi pakendeid, mida tasuks säästlikuma pilguga üle vaadata.
Küll aga on mõttetu kandekilekotte kaubandusest tõrjuda kõrge hinnaga, sest kellel ikka vaja, see ostab nagunii.