Henn Käärik: mõtisklusi sotsioloogiast

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: TPM

Kõigepealt üks lõik kirjandusest: «Aga miks on härra Mauruse majas keelatud sotsioloogiat lugeda?

Tartu Ülikooli sotsioloogia- ja sotsiaalpoliitika instituudi õppejõud Henn Käärik.

FOTO: Margus Ansu


Sellepärast, et härra Mau­ruse majas ei tea keegi õieti, kus lõpeb sotsioloogia ja kus algab sotsialismus. Kus aga lõpeb sotsialismus, seda me teame.



See lõpeb Siberis. Sellepärast ei pea ükski härra Mauruse majas lugema sotsioloogiat, sest muidu võib ta ise ja ka vana härra Maurus sattuda Siberi, kus on kuuskümmend kraadi külma.» («Tõde ja õigus»).



Issanda veskid jahvatavad aeglaselt, aga kindlalt. Läinud sügisel möödus kakskümmend aastat esimese sotsioloogiakateedri loomisest Eestis. Mitmel põhjusel lükkus selle tähelepanuväärse tähtpäeva tähistamine kevadsemestri algusse. Juubeliüritus ise kukkus aga asjaosaliste arvates kenasti välja.



Hea sõnaga tuletati meelde kateedri rajajat ja esimest juhatajat Paul Kenkmanni. Vaatenurkade erinevuse poolest nauditavad olid vilistlaste seminariettekanded.



Margus Paas demonstreeris, mida võib korda saata siis, kui on olemas piisavalt empiirilisi andmeid ning tervet mõistust. Anu Realo pakkus välja võimalusi lepitada tavapäraselt vastandlikuna tajutud mõistepaari kollektivism-individualism juhul, kui neid kategooriaid mõistlikult ümber defineerida.



Ahto Lobjakas mediteeris sotsioloogiaõppe mitmekülgsuse ja tudengite loomingulise vabaduse astme üle kakskümmend aastat tagasi.


Teda kuulates oli raske tagasi hoida üht väiksemat sorti nostalgiat.



Tollal oli teisiti


Midagi oli tollal tõepoolest teistmoodi. Ühelt poolt oli tegemist uue ja uudse erialaga. Polnud veel kindlat õppekava ja selle koostamisel lähtuti arusaamast, et sotsioloog peab olema mitmekülgselt haritud spetsialist, mitte aga kitsa profiiliga tsunftikäsitööline.



Peale meetodite, metoodika ja metodoloogia õpetati tudengitele üldajalugu, filosoofia ajalugu, kultuuriantropoloogiat, ajaloolist sotsioloogiat ja ohtralt võõrkeeli.



Õpetatavad ained moodustasid kindla terviku, erinevalt praegusest fragmentaarsest ja hakitud aineloendist, millele tihti lisandub õpetamise pinnalisus. Loomulikult oli teistsugune, ja pidigi olema, laiem sotsiaalne keskkond.



Kõrgharidus oli enam väärtustatud. Ülikool ei olnud veel kõrghariduse müügipunkt. Ülikooli võõrandunud bürokraatial polnud veel selliseid mõttetuid ja kattetuid ambitsioone.



On paratamatu, et niisugustel puhkudel liigub mõte ajas veelgi kaugemale tagasi. 1989 hakati Tartu Ülikoolis ametlikult koolitama professionaalseid sotsiolooge. Ent sotsioloogiat on Tartu Ülikoolis varemgi tehtud, uuritud ja õpetatud.



Kõige kaalukam teadusemees, kelle nimi sotsioloogiat ja ülikooli seob, on kahtlemata Wilhelm Ostwald. Õppis ja õpetas 1872–1882 Tartus keemiat.



Nobeli preemia laureaat keemias 1909. Samal aastal avaldas Leipzigis raamatu «Kul­tuuriteaduse energeetilised alused», kus esitas energeetilise sotsioloogia põhijooned.



Ennustas energia kokkuhoiu printsiibist lähtuvalt muu hulgas seda, et inglise keel ei püsi maailmakeelena: heli- ja kirjapildi erinevus on selleks liiga suur.



Olen varasematel aastatel Ostwaldi sotsioloogia ajaloo loengutes põhjalikult käsitlenud, nüüd ei ole selleks õppekavas ei aega ega ruumi.



Kahe sõja vahel kirjutas sotsioloogia teemadel ajaloolane Hans Kruus («Linn ja küla Eestis», 1920). Tuntud usuteadlane Eduard Tennmann ja hilisem Tartu Ülikooli rektor (1944–1951) Alfred Koort huvitusid sotsioloogia suurimast klassikust Max Weberist – esimene kirjutas tema religioonisotsioloogiast, teine teadusloogikast.



Keskmes oli Tartu


Ja siis tuli sotsialism. Tagantjärele võime tunnistada, et vanahärra Maurus eksis sügavalt: «sotsialismus» suhtus sotsioloogiasse samasuguse sõjaka umbusuga kui Mauruse prototüübiks olnud Hugo Treffner.



Mingit sotsioloogiat ja sotsioloogilist teooriat polnud vaja. Oli ajalooline materialism, millest hiljem sai üldine sotsioloogiline teooria, ja sellest pidi piisama. Alles 1960. aastate keskel sai sotsioloogia taas eluõiguse. 1966 loodi Tartu Ülikooli juurde sotsioloogialabor. Sotsioloogiat hakati uurima, sotsioloogiline vaatenurk jõudis auditooriumisse.



Tartust kujunes tuntud keskus, iseäranis tugeva vundamendi sai massikommunikatsiooni sotsioloogia: Marju Lauristin, Peeter Vihalemm, Ülo Vooglaid. 1966–1968 peeti Käärikul üleliidulisi massikommunikatsiooni uurijate seminare, kus osales kogu nõukogude sotsioloogide eliit.



1968 ilmus ülikooli kirjastuses Vladimir Jadovi sotsioloogiaõpik, mis sai aastaiks NSV Liidu kõrgkoolide põhiliseks õppematerjaliks ja ühtaegu konkreetsete uuringute metodoloogiliseks aluseks.



1974 kaitses Peeter Vihalemm Leningradis väitekirja «Hoiakute osa ajaleheinformatsiooni vastuvõtul». Vormiliselt oli see kandidaaditöö, ent dissertatsiooni sisuline tase ületas isegi tollase doktoritöö nõuded.



Tollesse aega kuulub Igor Koni teravmeelne võrdlus: nõukogude sotsioloogia on nagu baranka: keskel laiutab tühjus, aga ümberringi on sotsioloogia. Keskel on Moskva, ümberringi Leningrad, Tartu, Novosibirsk.



1975 likvideeriti sotsioloogialabor, kruvisid keerati koomale kogu Nõukogude Liidus, umbes 1980. aastate keskpaigani.



Milline on sotsioloogia seisund praegu, kusjuures ma ei pea silmas sotsioloogia õpetamist? Sotsioloogia teooriaga, tundub nii, on asjad korrast ära kogu maailmas. Juba paarkümmend aastat pole esile kerkinud ühtki tõsiseltvõetavat projekti.



Vähe sellest, ameeriklane Donald Black on seisukohal, et sotsioloogia teaduslikku teooriat pole kunagi olnudki. Kõik, mis on kirjutatud, vaatleb üksikindiviidi eesmärgipärast tegevust, olles seega psühholoogiline, teleoloogiline ja individualistlik, igal juhul mitte sotsioloogiline.



Kust otsida eesmärki

Sotsioloogia vaevleb endiselt ühe vana ja ilmselt ravimatu haiguse käes: teooria ja empiirilised uuringud elavad teineteisest sõltumatut ja autonoomset elu. Teooria on tihti liialt abstraktne ja faktidest lahti kistud, konkreetsed uuringud aga teoreetiliselt pimedad ja seletusjõuetud.



Võiks korraks minna päris kõrgele metafüüsilisele tasandile ja küsida, kas sotsioloogia teab, mis on tema kui teaduse eesmärk ja kust peaks see eesmärk tulema.



Muide, samasugused küsimused on asjakohased mis tahes teaduse puhul. Max Weber on oma essees «Teadus kui elukutse ja kutsumus» veenvalt tõestanud, kui raske on vastata küsimusele ühe või teise teaduse eesmärgist. Jätame seepärast selle kõrvale.



Palju kergem pole vastata küsimusele, kust või kellelt peaks teadus saama endale eesmärgi. Küll aga on vähemalt osaliselt võimalik vastata küsimusele, kust see eesmärk ei peaks tulema. Ta ei peaks tulema riigilt, poliitilistelt erakondadelt, firmadelt.



Kui ta sealt siiski tuleb, on tegemist «imede imega». Tooma evangeeliumi 29. logionist loeme: «Jeesus ütles: «Kui liha sündis vaimust, siis on see ime, kui aga vaim sündis ihust, on see imede ime.» Et aga teadus on vaim, selles pole ju keegi kunagi kahelnud.



Lõpetuseks Paul Kenkmanni lemmikanekdoot, mille tähendus ulatub kaugele üle sotsioloogia piiride.



Istub mäger uru ees ja tipib kirjutusmasinal. Rebane läheb mööda ja pärib, mis mägraonul teoksil. Mäger seletab, et kirjutab dissertatsiooni sellest, kuidas mägrad rebaseid murravad. Rebane ütleb selle ilmvõimatu olevat.



Mäger kinnitab, et teema on põhjendatud. Viib rebase urgu ja klõbistab masinal edasi.



Läheb hunt mööda ja saab teada, et kirjatüki teema on hundi murdmine. Arvab temagi selle tühjaks loriks. Mäger juhatab võsavillemi urgu.



Tatsab mööda karu ega suuda uskuda, et mägrad võiksid karusid murda.



Lähevad siis kahekesi asja uurima. Mägra avaras häärberis istub lõvi ja lükkab parasjagu käpaga hundi maiseid jäänuseid kokku. «Vaata, karu,» selgitab mäger, «mitte teema pole tähtis, vaid juhendaja.»

Tagasi üles