Absurdne nädalalõpp viis Moskva-Tartu suunale

«Uues üürilises» keerles Härra (Kalev Kudu) ümber Majahoidja (Kristin Uusna). Foto: Margus Ansu

Sel nädalavahetusel oli Genialistide klubis absurdilavastuste festival ehk A-minifestival. Seekord näidati küll vaid kaht etendust, kuid nagu ütles üks väliskülaline, on üliõpilasteatrite puhul ka minifestival suur ja vajalik sündmus.

Reede õhtu sisustas Moskva stuudioteater Эскизы в прос­­транстве (Eskiisid Ruumis) lavastusega «Cекретное шоу» (festivalikavasse tõlgitud «Toored ja uhked»). Laupäeval aga esietendus Tartu Üliõpilasteatri «Uus üüriline».

Lisaks absurdile ühendab kahte lavastust ka see, et tegemist on lavastajateatriga. Moskva trupp koosneb lavastajatest, kellest mõnel teatrikool juba lõpetatud ja mõni alles õpib. «Uus üüriline» on üliõpilasteatri kunstilise juhi Kalev Kudu heas mõttes one-man-show: ta on lavastaja, muusikaline kujundaja ja üle aastate ka näitleja.

Vene keeles

Moskvalaste etendus oli küll vene keeles, kuid arusaadav ka sõnadeta, sest inimlikud tunded ei tunne keele- ega riigipiire. Laval esitati irooniliselt elu ilusaid ja magusvalusaid hetki. Etendus algas huumorivõtmes, võttis tõsisemad noodid ning lõppes taas vägagi positiivse tooni ja sõnumiga: elada tuleb!

Publikut kaasati ka etenduse jooksul ja neljas sein oli maas, lõpus lendasid publikusse õhku täis prügikotid ja nii mõnigi vaataja tegi äratuntavaid tantsuliigutusi. Üks külastaja ütles pärast etendust: «Naersin, nutsin, tantsisin.» Nagu eluski.

Oli näha, et trupp koosneb lavastajatest – lavastusel «Cек­ретное шоу» on tugev raamistik ja läbimõeldud detailid. Seda on mängitud mitmes maailma nurgas ja tänavu ka Minskis rahvusvahelisel tudengiteatrite festivalil, kust moskvalased võtsid koju kaasa eripreemia visuaalse lahenduse eest.

Tumedates toonides

Silmaga nähtav on tähtis ka «Uues üürilises», mille lavakujunduse on loonud teatrikunstnik Silver Vahtre.

Mustvalget ja tumedates toonides ruumi täidetakse tool tooli ja vaas vaasi kaupa. Koos prantsuse vana kohvikumelu meenutava muusikaga tekib tunne, nagu vaataks mõnd vana filmi. Kasutusel on ekraan, kus on mõnikord tähistaevast ja mõnikord kuhjuv mööbel.

Kui on ruum, siis on ka inimesed, kes seda ruumi täidavad. Kristin Uusna on Majahoidjana ehtdaamilikult jutukas ja närviline ning teab täpselt, kuidas asjad peavad käima. Mõneti nagu telesarja «Õnne 13» Alma: «Pole küll minu asi, aga ...».

Üle pika aja on Kalev Kudu laval näitlejana. Tema kehastatud Härra on napisõnaline ja väljapeetud ning liigagi rahulik. Nagu eluski, on Kudu tegelase roll juhtida ja juhendada. Kaks kolijat – Tauno Tagel ja Kauri Kaljuste – mängivad tüüpe, kes on äratuntavad kõigile kolimisfirmade teenust kasutanud inimestele.

Rütm on kõige alus

Koos ruumi ja näitlejatega mängib ka rütm, sest see on kõige aluseks. Olgu selleks siis Eugène Ionesco tekst või Heli Kohvi seatud liikumine. Sõna kaotab oma tähenduse, kui seda öelda kümme korda järjest, ja saab rütmiks; igasugune liikumine võib olla tants, millel on oma rütm.

Et olla, peab olema mõistlikult mugav ja turvaline. «Uue üürniku» kavalehe järgi on maailm täis müra ja oma pelgupaigas on võimalik jääda iseendaks, olla vaba.

Just seda teebki Härra – loob endale ruumi, mis on täis mööblit, kuid seal on ta vaba. Ta on selle ruumi omaks teinud ja ta tunneb end seal päris hästi.

Loodetavasti ei jää äsjane absurditeatrite minifestival viimaseks. Semiootikutele on Tartu-Moskva suund juba ammu tuttav, vahest satub teatrirahvas ka edaspidi samale suunale.

Esietendus

• Tartu Üliõpilasteater esietendas 12. oktoobril Genklubis Eugène Ionesco näidendi «Uus üüriline».

• Tõlkinud Inga Eller.

• Lavastaja ja muusikaline kujundaja Kalev Kudu.

• Kunstnik-lavastaja Silver Vahtre.

• Järgmine etendus 19. oktoobril kell 18.