Lõpuks ometi laupäev! Jee, töönädal on läbi! Stopp, rahu – ainult selle töö nädal, mille eest palka makstakse.
Üks päev tuuleveski elust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile õhtul pärast töölt tulekut jagasin arved mööda kortereid laiali. Kes võttis selle vaikides vastu, kes kurtis, et tal lagi tilgub, kes ajas suutäie külajuttu, keda polnud üldse kodus.
Jälle on kommunaalmaksete võlgnevuste summa suurem, kui kogu maja peale kuus maksta tuleb. Kolmelt korterilt ei ole eelmisel kuul jälle sentigi tulnud. Nagu ka üle-eelmisel ja üle-üle-eelmisel.
Korter x likvideeris oma kuue tuhandeni ulatunud võla küll tänu tulumaksutagastusele, ent nii nagu senine kogemus näitab, nüüd pool aastat jälle ei maksa. Korter y on lõpuks regulaarselt maksma hakanud, korter z aga vist ei kavatsegi maksta. Peab jälle tähitud meeldetuletuskirja saatma.
* * *
Saan aru, on masu ja inimestel raske. Pangad on halastamatud, kõht küsib oma ja viimane variant, mis maksmata saab jätta, on ühistu maksed. Olen vist olnud liiga leebe ja pidanuksin ammu asjad inkassofirma hoolde andma.
Juba paar stammvõlgnikku väikeses kümmekonna korteriga ühistus tähendab, et unustada võib suuremad remondid vms. Hea kui vee- ja prügiarved saab tasutud.
Trepikodades sajab krohv maha, fassaad näeb pehmelt öeldes jube välja, viimasel üldkoosolekul sai prioriteetseks otsustatud torustiku vahetus... huvitav mille eest, kui endiselt külma rahuga võlgu jäädakse? Võlgadega ühistule ei anna pank laenu ka.
* * *
Trepikoja aknad ootavad väljavahetamist. Läinud aastal lasin ära mõõta ja kalkulatsiooni teha. Jäid seekord rahanappuses vahetamata.
Hea seegi, et välisuksed sai lõpuks uued. Aga needki ühekaupa. Korraga väljavahetamiseks raha ei olnud.
See, kuidas uksefirma teisel uksel küljeplekid kinnitas, ei kannatanud üldse mingit kriitikat. Tegin pildid, saatsin meiliga firmasse. Tunnistati viga ja lubati tulla parandama. Viis kuud juba tulevad… lubadused.
* * *
Tõin keldrist puud ära. Päike paistab juba kevadiselt, aga kütmiseta veel ei pääse.
Keldrisse hakkab taas tasapisi kolu tekkima. Suve poole tuleb konteiner tellida. Sügisel sai nädalavahetuseks tellitud, oma arust piisavalt suur – 7 m3. Aga kuhjaga täis tassiti see juba reedel paari tunniga. Nii et õhtul töölt tulijad olid juba täis konteinerit nähes omajagu nördinud.
Tuli nendegi jaoks omapärane lahendus. Öösel ärkan ma mingi kolina peale üles – nii, nüüd sokutab keegi oma kolu meie konteinerisse! Ei sokutanud, hoopis sortisid.
«Metallistid» keerasid öö jooksul konteineri sisu üksipulgi pahupidi. Nende auks peab ütlema, et kõik mittemetalne pandi ilusti kasti tagasi. Hiljem mahtus ka hilinejate kolu ilusti ära.
Eks järgmine kord teab targem olla ja metall esialgu konteineri kõrvale jätta. Aga esmalt peab vaatama, kas üldse saab selle 4000 krooni kokku, et konteiner tellida.
* * *
Prügikott näppu ja väike jalutuskäik. Kui kunagi suureks prügisortimiseks läks, saatis omavalitsus ühistutele igasugu juhiseid. Hea, et me ei kiirustanud. Sest esialgne kindel käsulaud kirjutas ette, et igal ühistul peab neli konteinerit olema. Hiljem selgus, et näiteks biolagunevaid jäätmeid siinkandis ei käideldagi.
Lõpuks saime hakkama ka kahe konteineriga. Mõnel naaberühistul on neid ainult üks.
Üldkoosolek otsustas: konteiner peab olema majast võimalikult kaugel, et hais ei häiriks. Argument, et korralikult kottidesse pakitud prügi ei haise, ei toiminud. Mis seal ikka, demokraatia on demokraatia. Nüüd kõnnime kotid näpus pea kilomeetri kaugusele. Suvel pole häda, aga mismoodi pensionäridest majaelanikud talvel lumes sumbates hakkama saavad, on iseküsimus. Veel üks punkt, mis uuesti päevakorda võtta.
* * *
Talv oli tänavu talvisem, kui viimaste aastatega harjunud oleme. Kui tulid esimesed uudised lume raskuse all sissesadanud lamekatustest, oli suur arvutamise ja mõtlemise koht – kas tellida firma või kasutada kohalikku kondiauru.
Iga kopikas arvel, seega ei muud kui labidas õlale ja ise katusele. Nädalavahetuse jagu vehkimist ja muskel muudkui kasvas. Uudistajaid jätkus, abi pakkuma ei tulnud peale pensionärist naabrinaise keegi. Loomulikult ma teda katusele ei lubanud.
* * *
Ei noh, ega majarahvas nüüd nii osavõtmatu ka pole.
Mullu kevadel, kui majaümbruse koristustalgud tegime, oli meeldiv üllatus, kui kõik korteriomanikud olid oma rehade ja luudadega valmis kaasa lööma.
Ja kui talvel majaesine juba läbimatuks muutus, leidus naaber, kes oma traktoristist tuttava kohale kutsus.
Mullu jõudsid küll vahel ka valla tellitud lumelükkajad majade vahele. Tänavuse kõhna rahakotiga kadus see lootus ära.
Vahel leiab keegi ikka trepikojast labida üles, et trepiesine lumest puhtaks lükata. Ja kui esimeste sulade ajal kevadvetele teid tegemas käisin, oli üks naabrimeestest oma kangiga väljas. Sai toksimise kõrval törts kalamehejuttugi aetud.
* * *
On muidugi teistsugust suhtumist ka.
Suvel peetud üldkoosolekul lubas üks naaber oma võlgade vähendamiseks vahel muru niita. Kui niitmiseks läks, polnud meest kuskil. Või tegelikult oli – kui niiduki õue lükkasin, sõitis autoga nii kiiresti mööda, et polnud aega tervitadagi.
Muruniitmisega on muidugi veel aega, aga varsti tuleb muruniiduk üle vaadata. Kütet ja õli veel tilk oli, aga ka neid peab juurde soetama. Ja tera tuleb naabrimehele anda, et ta selle töö juures vahedaks käiaks.
* * *
Enne seisab jälle üks kõva kevadkoristus ees. Mida kõike lume alt välja ei sula! Kõikvõimalik, mis talve jooksul käest kukkunud.
Üks maja nurgatagune, põhiline noorte kogunemiskoht, hiilgab konide ja suitsupakkide poolest. Millegipärast ei kipu uskuma, et kui ma ka sinna pügikasti panen, jääks see tarvitatud tubakatoodete näitus oluliselt väiksemaks. Aga kast tuleb plaani võtta.
Samas, koeri kasti peal kükitama ei õpeta ja junnikilekotindus koeraomanike seas just levinud nähtus pole.
* * *
Rõdule värsket õhku hingama… veel üks etteheide vaatab vastu. Hekk on välja kasvanud. Möödunud aastal oli nii kiire, et polnud lihtsalt aega kääridega vehkida. Nüüd tuleb millalgi juba oksatangidega kallale minna. Paar päeva jälle aja sisustamisega muret ei teki. Mõistlikum oleks vist tuttava käest motoriseeritud hekipügaja laenata.
* * *
Tegelikult pole ma mingi ühistu juht. Olen üks kortermajas elav ajakirjanik, kes vahel maja tegemistes kaasa lööb ja üritas mõttes ühistu esimeheks kehastuda. Eeltoodu peaks tuttav olema paljudele korteriühistutele.
Murdosa probleemidekuhjast, mille sees minu arusaamist mööda ühel korteriühistu juhil tuuleveskina vehelda tuleb. Tihti vaid «aitäh» eest. Kui sedagi.