Kitarrist vaatab vabalt tähtede poole

Oleg Pissarenko (35) on seni tehtud piltidel tavaliselt kitarriga, kuid seekord tuli ta fotograafi ette ilma pillita, kaasas poeg Peeter (10). Poja huvialad ulatuvad matemaatikast maadluseni, kuid pillimäng sinna veel ei mahu. Pildistamiseks soovitas Peeter valida Toome nõlval trepi, sest see viib üles-alla vahvalt kiina-kääna ja selle ümbrus on praegu hästi värviline. Foto: Kristjan Teedema

Tartlasest kitarristi ja muusikapedagoogi Oleg Pissarenko bändi seni viimase heliplaadi kaanel on pealkiri «Kes sa oled». See ajendas sedasama küsimust temalt endalt küsima.

Niisiis, kes te olete?

See on väga keeruline küsimus, sest paljudel meist on ju tuhat rolli. Mingis olukorras olen ma isa, mõnes olukorras õpetaja ja mõnes teises õpilane. Olen ka muusik, korraldaja, kajastaja. Mulle on juhtunud olemise erinevaid vorme nii palju, et vahepeal tekib küsimus, millal ma lülitan ennast ühelt teisele ümber.

Mis neist tundub teile kõige tähtsam?

Kõige tähtsam on küsimus, milline on üldse inimese olemus, kes üldse on inimene. Ühel hetkel tuleb pihta saada, mille poolest erineb inimene näiteks kassist, kuidas elab ja tunnetab kass võrreldes inimesega.

Mille poolest te siis erinete kassist?

Kass näiteks ei muretse Eesti Energia arengu ja majanduskasvu pärast. Mina küll tunnen muret, kui mulle tuleb elektriarve.

Ükski kass ei ole saanud nii suurt preemiat – 3500 eurot – nagu teie. Rahvusvahelisel muusikapäeval, 1. oktoobril anti Tallinnas üle Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemiad. Teie saite selle Tartu džässielu edendamise eest. Mis see teile tähendab?

Ma elan Tartus aastast 2005 ja üht-teist on õnnestunud siin linnas ära teha. Kui Tallinnast vaadatuna on Tartu jätsu mõttes nüüd parem linn, siis on mul ainult hea meel. Ja loomulikult on väga rõõmustav, kui seda peetakse preemia vääriliseks.

Juhite Tartu Jazzklubi tegevust. Kuidas klubil läheb?

Klubil läheb üldiselt hästi. Seda peetakse praegu parimaks džässiklubiks Eestis.

Mis tunne on olla üheksandat aastat tartlane?

Täna sõitsin autoga ja mõtlesin, kui tore on Tartus elada. Klubi tegutseb hästi. Olen Elleri koolis püsti pannud rütmimuusika osakonna ja käima lükanud festivali IDeeJazz, mis tänavu on 1.–3. novembrini. Ise mängin ka pilli.

Kui kõike seda oleksin teinud mõnes suuremas, näiteks miljonilinnas, oleksid majanduslikud tulemused muidugi paremad. Aga Tartus on võimalik, et kõiki neid asju saab ühendada: õpetamine, korraldamine, aitamine, esinemine on üks tervik.

Miks te teete just džässiklubi ja mängite ise ka džässi?

Suur armastus on džässi vastu. Ja kui klubisse tulevad inimesed kuulama, annavad nad jõudu edasi tegutseda. Näiteks viimasel kontserdil Soomes ostis noor neiu ühe «Kes sa oled» plaadi, tuli veidi aja pärast tagasi ja ostis teise ja hiljem ostis veel kaks oma sõpradele.

Jätsu puhul on kontserdil saadud kuulamiskogemus palju tugevam sellest, mille saab plaadipoest ostetud plaadilt. Kui kontsert on mõnes väiksemas kohas, nagu klubi, muuseum või väiksem teatrimaja, milles on intiimne atmosfäär, saab inimesi muusikaga puudutada.

Bändis koos kontrabassisti Mihkel Mälgandi, klahvpillimehe Raun Juurikase ja löökpillimehe Ahto Abne­riga olete esinenud paljudes kohtades kodumaal ja mitmel pool välismaal. Kus on järgmised kontserdid?

Kodumaa on väike, teeme kava mõne korra läbi ja ongi linnad ja lavad otsas.

Tänu kultuuriministeeriumile on õnnestunud mõned välismaa esinemised korraldada. Me mängime 12. oktoobril ühes Riia kultuurikeskuses ja kuu teisel poolel Kaunase teatriklubis. Novembri algul on kontserdid Voronežis, Moskvas ja Peterburis.

Olete selle bändiga salvestanud neli plaati. Kas olete selle aja jooksul omavahel sõbraks saanud?

Oleme jah. Me oleme juba üle üheksa aasta koos olnud. Kõigepealt me aga õppisime koos, elasime vahepeal igaüks oma elu ja siis tulime aastal 2003 või 2004 kokku. Klapp on tugevam kui tavaliselt inimeste vahel.

Kas teil on palju sõpru peale nende kolme?

Sõbrad on need, keda saab usaldada ja kellele saab otse öelda nii, et nad ei solvu. Mul ei ole palju sõpru.

Nimi Oleg Pissarenko lubab oletada teie rahvuse kohta mõndagi. Küsin otse: kes te olete rahvuselt?

Üks vanaisa oli ukrainlane, teine oli samuti ukrainlane. Üks vanaema oli venelane ja teine vanaema – ta elab siiamaani – on poolakas. Nii et ma olen puhas eestlane.

Kui palju paistab teie arvates Tartus silma slaavi kultuurielu?

Ma ei oska seda eraldi vaadata, minu jaoks on kogu kultuur üks tervik. Ma ei oska ennast siin kuidagi eraldi positsioneerida. Jäts on piirideta muusika.

Aga Narvas? Tartu Jazzklubi laienes sügise hakul suure vene kogukonnaga Narva linna? Miks just sinna?

Narvas olen ma sündinud ja mul on sellest linnast lapsepõlvemälestused. Mul on olnud soov teha midagi oma lapsepõlvelinna heaks.

Ma olen mitu aastat aidanud sealset jätsuelu edendajat Boriss Pašinit, üritanud seda tegevust ajakohastada, viia sinna rohkem eesti muusikuid ja ajada seal integratsiooniasja.

Äsja kerkis täiesti fenomenaalne Narva kolledži uus hoone. Kolledži direktor Katri Raik osutus nii suurepäraseks inimeseks, et oli kohe nõus, kui ma temaga kokku sain ja rääkisin, et teeme uude hoonesse Tartu Jazzklubi filiaali.

18. septembril oli esimene üritus, inglise-vene-eesti muusikute ühiskontsert. Ma loodan, et linnavõim tuleb ka seal klubile appi.

Teil on kerge slaavi aktsent. Kas kodus kõnelete eesti keeles?

Jah.

Kellega te kodus räägite?

Mul on naine Evelin ja poeg Peeter.

Mida nad teevad?

Peeter käib Tartu katoliku koolis. Evelin on kujundanud kõik need aastad Tartu jätsu imagot. Ta on kujundanud kodulehekülgi, plakateid, sõnastanud pressiteateid ja muid tekste, ta toimetab ajalehte Jazzi Pala, mis nüüd alustas oma teist aastakäiku. Osa asju oleme koos teinud, ta on väga tugev partner.

Kus asub teie kodu?

Me elame Karlovas puumajas, Tähe ja Vaba tänava ristmikul. Minu meelest on see väga sümboolne asukoht – saan olla vaba ja vaadata tähtede poole.

Olete ametis Elleri koolis rütmimuusika osakonna juhatajana ja õpetate tulevasi kitarriste. Käite kontsertidel. Kui palju jääb aega kodus vabalt tähtede poole vaadata?

Sel aastal õnnestus mul kõik oma kitarritunnid ühele nädalapäevale kokku suruda. Ajaga on ausalt öeldes muidugi küsimusi. Aga ennast laadida saab ka lühikese ajaga – oluline on puhkeaja kvaliteet, pühendumine hetkele.

Talvel lammutati Elleri kooli õue peal Toome nõlval rütmimuusika osakonna vana puitmaja maha. Tundsite lammutamisest ilmselget rõõmu. Uue hoone ehitus vana asemele veel käib. Kas rütmimuusika õpilased on seni pidanud harjutama vabaõhuklassides?

Ei. Me oleme ikkagi suures vanas majas ennast ära mahutanud, kuigi harjutamisruume napib. Uus hoone on kerkinud tähtede poole arvestataval määral.

Kui see ükskord valmib, on selles rütmimuusika osakonnale lubatud terve korrus, kus on ka salvestusstuudio.
 

CV

• Sündis 8. juulil 1978 Narvas.

•  Ta on kitarrist, helilooja, ansamblijuht, džäss- ja rütmimuusikaelu edendaja ning pedagoog.

• Heliloojana on tema loomingut nimetatud jazz-minimalismiks ehk lihtsuse ja loomulikkuse muusikaks ning hüpnagoogi­liseks minimalism- ja post-rock-jazz’iks.

• Üllitanud seitse autorialbumit ja teinud koostööd paljude tuntud muusikutega.

• Esinenud kontsertidel ja festivalidel Eestis, Taanis, Rootsis, Prantsusmaal, Hollandis, Soomes, Venemaal, Ukrainas, Lätis ja Leedus.

• Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli rütmimuusika osakonna asutaja, juhataja ja pedagoog.

• Džässiürituste korraldajana on muu hulgas algatanud Tartu Jazzklubi ning on selle kunstiline juht, ta on ka Tartu džäss- ja rütmimuusika festivali IDeeJazz peakorraldaja.

• Tunnustatud Tartu kultuurikandja 2012 konkursil, pälvinud Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia 2013.

• Aastast 2010 on ta Eesti Jazzliidu juhatuse liige ja aastast 2013 Eesti Rütmimuusika Hariduse Liidu juhatuse liige.

• Sügisest 2010 teeb ta Eesti Rahvusringhäälingu raadiojaamas Raadio 4 iganädalasi saateid «Džäs­si­park».

• Tartlane aastast 2005.

• Abielus, peres poeg.